Sirpa Kähkönen: erinevus redaktsioonide vahel

* Soome Kirjanike Liidus on kogu aeg seistud selle eest, et selle liikmed saaksid teha oma kutsetööd nii hästi kui võimalik. Kuid sama tähtsaks on peetud ka vastutust ja hoolt [[soome keel]]e ja kultuuri eest. Tuleb meeles pidada, et meie liit on vanem kui [[Soome]] Vabariik ja sel ajal, kui kirjanike liit loodi, ei olnud sugugi enesestmõistetav, et soome keel ja selles keeles tehtav [[kirjandus]] võiksid püsima jääda ja areneda.

* Soome Kirjanike Liidu juhatus valib oma liikmed kollektiivselt. Valiku aluseks on taotleja teoste lugemine ja arutamine. [---] Mingeid üldkehtivaid ja igavesi reegleid ei saa ju kehtestada, sest ajad muutuvad ja esteetilised väärtushinnangud samamoodi. Nii toimitakse ju kõikidel kultuurialadel: samamoodi valivad kriitikud ja ajakirjanikud välja need teosed, mida esile tõsta, ja jätavad teised tähelepanuta. Nende valikute põhjendusi ei ole võimalik selgesõnaliselt esitada, sest need toetuvad individuaalsele kogemusele ja niisugusele skaalale, mis sünnib aegamööda, kui inimene on omal alal piisavalt tööd[[töö]]d teinud.

* Kõikides organisatsioonides on alati näha, kuidas [[ühiskond]] muutub. Soome Vabariik on oma [[kodanikuühiskond]]a ehitanud nimelt kõikvõimalike ühenduste, liitude ja muude niisuguste organisatsioonide kaudu — Soome ongi ühingute ja [[talgud|talgutöö]] tõotatud maa. Praegusel hetkel ei näe ma liidu tegevuses jagunemist vasak- ja parempoolseteks ja see peegeldab hästi olukorda Soome ühiskonnas ja laiemalt kogu Euroopas[[Euroopa]]s: vanad rindejooned on kadumas ja asemele on tulemas/tulnud uued.

* Kirjandus ja [[kunst]] üldse tunneb praegu [[turuliberalism]]i survet: väidetakse, et kauneid kunste ei peaks toetama riigi rahaga[[raha]]ga, vaid nende elujõu ja edukuse peaks määrama nõudmise ja pakkumise vahekord. Vaid need, kes suudavad end elatada oma teoste müügist, saaksid olla kunstnikud. Nii väikese turuga maal, nagu seda on Soome, ahendaks niisugune lähenemine kogu kunstivälja väga kõvasti. Kirjanike Liidus ei ole seda seisukohta vähemalt avalikult kunagi esitatud.

* Kuid [[Tartu]] ei ole ju miski maakoht! See on igas mõttes [[linn]], vastukaal Tallinnale[[Tallinn]]ale ja vana auväärne ülikoolilinn. Julgeksin väita, et olen pigem just eestlaste suust kuulnud vastuoludest [[linn ja maa]] linna ja maa vahel ja et on olemas mingi Tallinna-elitism. Meil Soomes oli kunagi niisugune Tartu-Tallinna-sugune tasakaaluolukord [[Turu]] ja [[Helsingi]] vahel. Turu on vanem linn kui Helsingi ja seal on olnud täiesti omalaadne kirjalik kultuur.

* ...oma emakeeles kirjutamine on siiski kõige alus, kunsti ei mõõdeta müüginumbrite või maailmamaine järgi. Alati on olnud kirjanikke, kes ühel või teisel põhjusel ei ole kunagi jõudnud suure publikuni, kuigi on kirjutanud [[maailmakirjandus]]t. Üks ilus näide selle kohta on [[Leonid Tsõpkin]], kelle kirjanduslik looming sündis vaikuses[[vaikus]]es ja kes ei pääsenud [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidust välja]]. Tema [[romaan]] "Suvi Baden-Badenis" leiti kaua aega pärast tema surma[[surm]]a ja see levis tõlgetena[[tõlge]]tena maailmas väga laialt.

* Ilukirjanduslikku Kuopio-sarja innustas mind kirjutama nn uus sõjaajalugu, mida hakati avaldama 2000. aastate alguses Euroopas ja ka Soomes. Selles seatakse esikohale tsivilistide ja üksikute sõjameeste sõjakogemus, sõdimise ja armeede tegutsemise ebainimlikud küljed, nagu näiteks tsiviilisikute kohustuslik evakueerimine, terroriseerimine, laagritesse sulgemine ja seksuaalne ärakasutamine ning sõjas mõistuse[[mõistus]]e kaotanud inimeste julm kohtlemine. See on taustaks minu Kuopio-romaanidele, kus kirjeldatakse naiste, laste ja vanainimeste [[sõda]]. Minu romaanide väikelinn võiks olla suvaline väikelinn II maailmasõja aegses Euroopas; selle tänavatel kõndisid naised oma puukingades, samal ajal kui Pariisis[[Pariis]]is lauldi laulu pealkirjaga "Puukingade sümfoonia". Selle tänavatel[[tänav]][[[[atel marssisid Saksa sõdurite [[saabas|saapad]] samal ajal kui igal pool mujal Euroopas. Kuopio-sari näitab, et Soome ei ole kunagi olnud eraldatud, vaid on üks osa Euroopast ja maailmast. Ka selles mõttes liituvad need romaanid uuema soome ajalookirjutusega. Mulle oli eetiliselt tähtis rekonstrueerida ka see maha lõhutud puumajadest linn, sest kõik mu lapsepõlvest tuttavad majad[[maja]]d olid hävitatud, ja seegi oli mitte ainult Soome, vaid kogu Euroopa kogemus pärast sõdade hävitustööd ja sellele järgnenud moderniseerimise lainet.

* Olen läbi kogu oma loomingu kirjeldanud seda, kuidas suur [[aade]] lükkab kõrvale väikese [[elu]] ja rikub lähedaste inimeste suhted. Kui inimene end täielikult ideele[[idee]]le pühendab, hakkavad tema kõrval elavate väikeste inimeste nõudmised tunduma isekusena, suur [[utoopia]] neelab kõik ja [[argipäev]] jääb tagaplaanile. Olen seda nähtust oma raamatutes[[raamat]]utes mitmel eri moel uurinud, mitme eri inimese ja saatuse[[saatus]]e kaudu, [[kommunism]]i ja [[natsionaalsotsialism]]i ja sügavate [[usk|usule]] rajatud põhjenduste kaudu. Kui [[tulevik]]u hüvede nimel töötamine lükkab kõrvale kogu argipäeva ja omas ajas elamise, teeb see tihtipeale inimesed õnnetuks.

* Me nägime und väikesest [[linn]]astlinnast, mille heledad puumajad puhkasid [[järv]]e kaldal nagu linnuparv, ja ärkasime [[hiiglane|hiiglase]] lõugade vahel, [[kivi]]ses sügavikus, kaljulõhe põhjas. (lk 8)

* [[Raamat]] rääkis linnast, millest voolas läbi veerohke [[jõgi]], ja maast, mis oli [[saar]]. Ja sellel saarel ja selles linnas elas õnnelik rahvas, keda juhtis tark [[mees]]. Kõiki tegevusi suunas [[mõistus]] ja tagasihoidlikkus ja mõõdukus, ja [[töö]] oli kogu olemise eesmärk. (lk 10)

* Linn tõrjus meid, kuid aja jooksul õppisid võtma seda mitte isiklikult. Linn tõrjus kõiki. Ta oli saanud [[haigus|tõve]], kuid tõrjus tervendaja. (lk 13)

* "Kas sina oled leidnud selle, mida otsisid?" küsisin Jelena lillelise [[kleit|kleidiga]] kaetud seljalt. "Kas siin on [[vabadus]]?" /---/ Olin arvanud, et suusatan selle eest ära, kui [[Soome]]stSoomest lahkusin; ma uskusin, et põgenen oma [[ema]] ja tema ema [[saatus]]esaatuse eest, [[laps|laste]], pesu, rügamise, verevaesuse, vaikimise eest. Aga siin ootas see kõik mind juba valmis ees ja mina tulin takistustest jõuga läbi, otse sellele sülle. (lk 18)

* Need väikesed lapsed ja noored olid loonud [[kelder|keldritesse]] ja põlenud majade [[majavaremed|varemetesse]]de varemetesse oma [[ühiskond|ühiskonna]]. Kui küsisime, kes on nende juht, siis vahetasid nad alati [[pilk]]e ja ütlesid: Piiter. Teadsin, et see oli linna hüüdnimi, aga Piiter tundus olevat tänavalastele niisama elav inimene kui mina või sanitar. Kui palusime, et nad Piiterist jutustaksid, siis kehitasid lapsed õlgu ja ütlesid, et ta on vanamees, kes liikus vaid pimeduses. (lk 24)

* Lapsena olin alati mõelnud, et tuleb minema saada, suuremasse kohta, linna. Ja siia oli see soov mind toonud. [[Taevas]] oli tükk tumedat vilti sügaviku kohal, kanalisatsioon mu [[jalg]]e ees ohkas, ja järsku ma igatsesin puude[[puu]]de järele, mis kasvavad vabalt ja mitte valve all malmist aedade taga. Ma tahtsin minna sisse rohelisse [[mets]]a, mis otsa ei lõpegi. (lk 35)

* Lõpuks ütles ema veel, et käristas katki ja põletas ära need osad pildist, kus olid "su mees polsevikkude metsalise märgiga rinnas ja su lang punaste tippudega lauguga otsaees just nagu mõni [[katk]]ust märgitud, tapale saadetud kronu". Tema arvates oli hirmus teenida [[vaba tahe|vabast tahtest]] metsalisi, aga minu pilti ta ei olnud hävitanud, sest mina olin eksitatu, isast valesti juhatatu ja abikaasa pimestatud. Ta oli pannud katki käristatud pildi, kus ma seisin üksi, [[Piibel|Piibli]] vahele. (lk 96)

* [Šura isa:] "See on montaažiprobleem. Kuidas monteeritakse suurtesse masinatesse[[masin]]atesse töötavateks osadeks niisuguseid, mile sügavaim olemus on masinavärgi, kõikide masinavärkide vastane. See oli tuntud probleem juba [[Prantsusmaa]]l. Siin on tegemist [[vägivald|vägivalla]] kui montaažimeetodiga. Nimetagem seda terroriks. Ja see on üsnagi toores tööriist." (lk 101)

* Siis ta [Šura isa] läks [[grammofon]]i juurde, pani plaadi mängima ja palus mind [[tants]]ima. Vaatasin Iljale otsa ja tema noogutas, ja nii ma pidin tõusma ja vana mehe käevangus saali keskpõrandale minema. Mu kohmakus pani mind hirmsasti häbenema, aga siis palus Šura endale partneriks Ilja ning pani [[pea]] lihtsalt ja võluvalt talle õlale. Me liikusime [[tango]] taktis mööda saalipõrandat ja parkett nagises ja üleskeeratavast grammofonist kõlas muremeelne [[muusika]] ja naised kõrvaltoas kurvastasid vaikides. (lk 102)

* Kõigil ei olnud [[king]]i, kui nad uue [[elu]] poole marssima hakkasid, lühikeseks jäänud lahkmed laperdamas või [[püksid|püksiotsad]] maas järele lohisemas. Parginurgal võtsid nad [[laul]]u üles ja kadusid [[tänav]]atänava varjulise külje sügavasse jahedusse. (lk 154)

* Alles järgmise astaaasta alguses tuli Tolja minu jutule, viis mind paleest [[lumi]]sesse parki ja sosistas seal, et Galkin istub kinni.

* [[Raha]] kohta ma poleks küsinud, mõtles Jelena, lükates [[tuul]]e sasitud [[juuksed|juukseid]] näolt tagasi. Ka mina ei ole sellea nii harjunud, et ei mäletaks, kuidas on ilma olla. Ma tahtsin teada, kuidas võib elada ilma rõõmu ja [[lootus]]eta.