Erinevus lehekülje "Sirpa Kähkönen" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P
* Kõikides organisatsioonides on alati näha, kuidas [[ühiskond]] muutub. Soome Vabariik on oma [[kodanikuühiskond]]a ehitanud nimelt kõikvõimalike ühenduste, liitude ja muude niisuguste organisatsioonide kaudu — Soome ongi ühingute ja [[talgud|talgutöö]] tõotatud maa. Praegusel hetkel ei näe ma liidu tegevuses jagunemist vasak- ja parempoolseteks ja see peegeldab hästi olukorda Soome ühiskonnas ja laiemalt kogu [[Euroopa]]s: vanad rindejooned on kadumas ja asemele on tulemas/tulnud uued.
* Kirjandus ja [[kunst]] üldse tunneb praegu [[turuliberalism]]i survet: väidetakse, et kauneid kunste ei peaks toetama riigi [[raha]]ga, vaid nende elujõu ja edukuse peaks määrama nõudmise ja pakkumise vahekord. Vaid need, kes suudavad end elatada oma teoste müügist, saaksid olla kunstnikud. Nii väikese turuga maal, nagu seda on Soome, ahendaks niisugune lähenemine kogu kunstivälja väga kõvasti. Kirjanike Liidus ei ole seda seisukohta vähemalt avalikult kunagi esitatud.
* Kuid [[Tartu]] ei ole ju miski maakoht! See on igas mõttes [[linn]], vastukaal [[Tallinn]]ale ja vana auväärne ülikoolilinn. Julgeksin väita, et olen pigem just eestlaste suust kuulnud vastuoludest [[linn ja maa]] |linna ja maa]] vahel ja et on olemas mingi Tallinna-elitism. Meil Soomes oli kunagi niisugune Tartu-Tallinna-sugune tasakaaluolukord [[Turu]] ja [[Helsingi]] vahel. Turu on vanem linn kui Helsingi ja seal on olnud täiesti omalaadne kirjalik kultuur.
* Soomet eristab Eestist see, et meil asutati 1960.—1970. aastatel uusi [[ülikool]]e maakondadesse ja tugevdati niimoodi maakonnakeskuste enesetunnet ja külgetõmbejõudu. Need linnad on ka ajalooliselt olnud koolilinnad ja omapärase kultuuriga keskused. Sellised on näiteks [[Tampere]], [[Kuopio]], [[Oulu]] ja [[Joensuu]]. Nendes linnades elab haritlasi ja kunstnikke, kes loodavad muidugi, et nende tööd pannakse tähele ka riigi tasemel.
* Veel 1990. aastatel, kui ma kirjutamist alustasin, peeti soome kirjanduse eksporti väga keeruliseks. Olukord muutus uue sajandi algul pärast [[Sofi Oksanen|Sofi Oksase]] rahvusvahelist menu. Hakati uskuma, et ka teistel soome kirjanikel võiks see õnnestuda. Sageli ongi nii, et kirjastajad julgevad usaldada teise maa kirjanikke siis, kui üks neist on olnud menukas. Ühe kirjaniku eeskuju ja "veovõime" on seega tõesti suur.