Eeva Park: erinevus redaktsioonide vahel

* [[Reetmine]] oli olnud [[lapsepõlv|lapseeast]] peale mulle pidev teema. See oli - ja on - mind kogu [[aeg]] saatnud, kuni selleni, et isa kümneaastasele minule mu kunagises [[kodu]]s karjus: mida sa siit otsid, kui ise siit minema läksid! Ise ei läinud ma kõigi nende "lapseröövide" puhul, mis mu [[vanemad|vanemate]] [[lahutus]]t saatsid ja mind tabasid, küll mitte kuhugi. (lk 8)

* Sakust läbi sõites tuletas [[Debora Vaarandi|Debora]] meelde, kuidas nad käisid [[Kersti Merilaas|Kerstiga]] kahekesi Maaviljeluse Instituudi külalistena Sakus[[Saku]]s suurel, lookas laudadega [[bankett|banketil]] ja tema keelitas juba uljas peotujus Kerstit nagu [[rebane]] muinasjutus hunti[[hunt]]i pulmalaua all: pea veel vastu, ära sa hakka [[laul]]ma... (lk 15)

* Debora ütles, et olles kogu oma [[elu]] pingsalt mõelnud selle üle, mis on ikkagi [[elu mõte]], teab ta nüüd lõpuks, et elu mõte on osta oma [[maja]] keskküttekatla jaoks tarvilikku [[õli]]. (lk 26-27)

* Me ju ei tunne oma vanemaid inimestena kuigi hästi, eriti juhul, kui tegu on õnneliku lapsepõlvega[[lapsepõlv]]ega. Siis ei tekita emad ja isad meile mingeid erilisi probleeme ega küsimusi ning tänu sellele jääb ära ka sügavam juurdlemine nende olemuse üle. (lk 44-45)

* Inimesena, emana, kirjanikuna ei äratanud nõukogude kool ega kord temas [Minni Nurmes] mitte mingit austust ega [[usaldus]]t ja seegi küsimus, kas meist keegi [[ülikool]]i läheb või mitte, polnud üldse asi, mida oleks olnud mõtet arutada. Minu [[ajalugu|ajaloohuvi]] märgates vangutas ta igal juhul vaid [[pea]]d ja ütles, et ega ma seda õppima minnes muud ei õpiks kui riiklikult kehtestatud [[vale]]t. (lk 45-46)

* [[Minni Nurme|Minni]] ostis selle [Moskvitš 400] 1951. aastal [[Harriet Beecher Stowe]]'i romaani "[[Onu Tomi onnike]]" tõlkehonorari eest ja õppis ka ise [[auto]]t juhtima, kuna ta abikaasa [[Aadu Hint]] keeldus seda kategooriliselt tegemast. /---/ Ema rääkis, et tal oli sõidutundi minnes alati mure, et ta ei jõua sealt elusana enam koju tagasi, ning iga kord autojuhtimist õppima minnes rivistas ta kõik oma [[laps]]ed üles ja [[suudlus|suudles]] meid kõiki hüvastijätuks. (lk 56)

* Ema rohis [[maja]] pikiseina äärset lillepeenart ja tulepall - mis ei liikunud mitte "välgukiirusel", vaid täiesti jälgitava tempoga - keeras täisnurka tehes ümber majanurga just sinnapoole, kus Minni [[pojeng]]ide ja flokside[[floks]]ide vahele kummardus. Ma ei tea, kas ma karjatasin hoiatuseks, aga ema tõstis pea, märkas otse talle lähenevat [[keravälk]]u, lasi sellel paremat [[jalg]]a kõrgele tõstes oma jalge vahelt läbi lennata ja kummardus uuesti umbrohtu kitkuma. (lk 60-61)

* Mu vanaolnuvanaonu Hansu tütar Manna polnud üksnes uhke oma absoluutselt õige kasvu ja ikka veel pika, istmikuni ulatuva halli patsi üle (mida ta küll alati rätiku all kõvas krunnis kandis), vaid oli ka üks seisuseuhkemaid inimesi, keda olen elus kohanud. Tema põlvnes Kiini Neumannidest ja ükski hertsogitiitli pärija ei saanud oma staatuse üle suuremat rahuldust tunda kui värvituks pleekinud ja lapitud dressides seasöögikartulite keetmisest auruse [[köök|köögi]] ja [[laut|lauda]] vahet looviv Marie Riigor. (lk 74)

* Paratamatult jääb mulje, et [[Elo Tuglas]] jälgis mu vanemate lahutust ja Tuglaste enda kodus toimuvaid pidevaid, lõpuks lausa igapäevaseid Aadu Hindi etteasteid samamoodi, nagu tänapäeval nauditakse kire- ja mõrvaseriaalemõrva[[seriaal]]e. Näib, et see oli proua Elole otsekui Türgi seriaalide ja "Bold and Beautifuli" aseaine, igal juhul täiesti tasuta [[meelelahutus]], mis Tuglastele otse koju kätte tuli. (lk 95)

* Mind üllatab seegi, kui võrratult põhjalik on olnud proua Elo [[mälu]] ning missuguse kire ja täpsusega on ta sõna-sõnalt üles märkinud mu onu [[Johannes Hint|Johannese]] ülipikki telefonijutte[[telefon]]ijutte, mis Minnist tõelise koletise maalisid. (lk 96)

* Meie saabudes istus [[Mart Lepik]] nimelt lahtise õhuakna all diivanil[[diivan]]il ning sellest [[aken|aknast]] lendasid sisse ja välja väikesed [[lind|linnud]], kes ta peopesast teri sõid ega ka siis ära ei lennanud, kui ma end istuma poetasin ja teda hinge kinni pidades jälgisin. (lk 103)