Kai Aareleid: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
5. rida:
* Igast oma [[sõna]]st kiivalt kinni hoidval [[autor]]il oleks mõtet [[teater|teatrist]] kui kollektiivse loomingu kojast ilmselt kauge kaarega mööda käia, või siis aegsasti paks [[nahk]] kasvatada.
** [https://kultuur.err.ee/870501/kai-aareleid-kui-tolkijat-tolgitakse Kai Aareleid. Kui tõlkijat tõlgitakse]. ERR 20. oktoober 2018
==Linnade põletamine==▼
Varrak 2017 (2. trükk)▼
▲=="Linnade põletamine"==
* ''Ante scriptum'' kui ''post scriptum'''i vastand sisaldab paradoksi: selleks, et kirjutatule saaks midagi eelneda, et kirjutatu ette saaks midagi kirjutada, peab tekst, mille ette kirjutatakse, olema kirja pandud, seega olemas. Kui see aga on juba kirja pandud, pole ''ante scriptum'' oma olemuselt enam mitte ''ante'', vaid ''post scriptum''... Kas te jälgite mind? Kas teile üldse on [[ladina keel]]e algtõdesid õpetatud? (lk 11)▼
▲Tallinn: Varrak, 2017 (2. trükk).
* Täna avasin lõpuks musta nahkmärkmiku, mille sa mulle kunagi kinkisid. Nüüd kulub see ära. Sa teadsid täpselt, missugust valida. Teadsid, et see peab olema väikeste ruutudega, mis mind toetaksid ja mida mööda saaksin vaikselt edasi liikuda nagu ronitaim. (lk 13)▼
▲* ''Ante scriptum'' kui ''post scriptum''<nowiki>'</nowiki>i vastand sisaldab
▲* Täna avasin lõpuks
* [[Maailm]] koosneb [[juhus]]test ja eksitustest. (lk 46)
* Ükskord juhtus nii, et Tiina kallas isale õhtuse uinaku ajal kogemata odekolonni [[kõrv]]a. See oli tõesti kogemata. Odekolonn oli tegelikult mõeldud pisikestele patsidele, mis ta oli raske vaevaga pununud isa üle pea kammitud [[juuksed|juustesse]]. (lk 105)
17. rida:
:Tiinal hakkab natuke hirmus, ta keerab kiiresti lehte. Ta on muidu julge tüdruk, aga see pilt ajab judinad peale. Proua Wunderlich ütleb, et raamatu nimi on [[Piibel]]. Piltide järgi vist väga kurb raamat, arvab Tiina. (lk 109-110)
* Jutustada, mida [[mälu|mäletan]]. Aga mis on mäletamine? Mida rohkem püüan endast üles tuua, nendele kollakatele, ümarate nurkadega lehekülgedele, mis meenutavad mulle [[lapsepõlv]]e, seda selgemaks saab, et mulle on jäänud ainult lüngad. On [[vaikus]]i, millesse oleme põgenenud nii kaua, et need on saanud lahutamatuks osaks meie [[mina]]st, et need vaikused olemegi meie. (lk 150)
* See [[linn]] oli kolmkümmend [[aasta]]t mu maailm. Võiks isegi öelda: ankur. Ma ei hakka ütlema "[[keskpunkt]]", sest igaühe maailma keskpunkt on lõpuks tema ise. Või vahepeal teine inimene, ajutise eksitusena. (lk 151)
* Kui vaadata mälu [[vari|varjudesse]], pole [[öö]]l ja [[päev]]al vahet, enam mitte. (lk 152)
* Paremini kui miski muu toovad [[mälestus]]i üles [[lõhn]]ad. Visamalt kui miski muu kaovad lõhnad. (lk 154)
* Üheksakümnendatel tagastati [[maja]] pärijatele, müüdi, renoveeriti. [[Uks]]ed keerati lukku, uute [[võti|võtmetega]]. Kuurid lammutati. Ainult raud[[värav]] hoovi pool on samasugune, ja üksik suur [[kuusk]] selle kõrval ikka elus. Minu võtmekimp on alles, see ei ava ega sulge enam midagi. (lk 155)
*
*
==Välislingid==
{{Vikipeedia}}
{{JÄRJESTA:Aareleid, Kai}}
[[Kategooria:Eesti kirjanikud]]
[[Kategooria:Eesti tõlkijad]]
| |||