Autor: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
7. rida:
* Igast oma [[sõna]]st kiivalt kinni hoidval autoril oleks mõtet [[teater|teatrist]] kui kollektiivse loomingu kojast ilmselt kauge kaarega mööda käia, või siis aegsasti paks [[nahk]] kasvatada.
** [[Kai Aareleid]], [https://kultuur.err.ee/870501/kai-aareleid-kui-tolkijat-tolgitakse Kai Aareleid. Kui tõlkijat tõlgitakse]. ERR 20. oktoober 2018
* Nii tuleb ilmsiks kirjutuse kogu olemus: tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri kultuuridest ja on üksteisega dialoogis, väitluses või parodeerivas seoses; kuid on üks paik, kus see paljusus kokku saab, ning selleks paigaks pole mitte autor, nagu siiani on arvatud, vaid lugeja: lugeja on see ruum, kus liituvad kõik tsitaadid, millest kirjutus koosneb, ilma et ükski neist kaotsi läheks; teksti ühtsus ei ole tema päritolus, vaid tema adressaadis, ent see adressaat ei saa enam olla konkreetne isik: lugeja on inimene ilma mineviku, eluloo ja psüühikata; ta on pelgalt keegi, kes kogub ühele väljale kokku kõik need jäljed, millest kirjutatu koosneb. Seepärast ongi naeruväärsed kõik katsed mõista uut kirjutust hukka mingi humanismi nimel, mis silmakirjalikult esineb lugeja õiguste kaitsjana. Klassikaline kriitika pole kunagi lugejast hoolinud, tema jaoks pole kirjanduses teist inimest peale kirjutaja. Enam ei saa meid lollitada selliste antifraasidega, mida korralik ühiskond üleolevalt kasutab, et näiliselt kaitsta kõike seda, mida tegelikult tõrjub, eirab, lämmatab ja hävitab; me teame, et kirjutusele tuleviku tagasi andmiseks tuleb kukutada tema müüt: lugeja sünni hinnaks on Autori surm.
** [[Roland Barthes]], "Autori surm", 1968; lk 125
* Tõde on aga üsna vastupidine: autor ei ole töid täitev lõppematu tähenduste allikas; autor ei eelne oma töödele, ta on kindel funktsionaalne põhimõte, mille abil takistada ilukirjanduse vaba ringlemist, vaba manipuleerimist, vaba kompositsiooni, dekompositsiooni ja rekompositsiooni. Tegelikult, oleme harjunud esitama autorit kui geeniust, kui igavest loomise voogu sellepärast, et tegelikkuses paneme ta funktsioneerima täpselt vastupidisel moel. Võib öelda, et autor on ideoloogiline produkt, kuna me esitame ta vastandina tema tegelikule ajaloolisele funktsioonile. (Kui ajalooliselt kindlaksmääratud funktsioon esitatakse kelleski, kes selle ümber pöörab, tekib ideoloogiline produkt.) Autor on seega ideoloogiline kuju, mis tähistab viisi, kuidas me kardame tähenduse vohamist.
** [[Michel Foucault]]
[[Kategooria:Kunst]]
| |||