John Milton: erinevus redaktsioonide vahel

* Miltoni arutlusi tänapäevastega võrreldes ei näe, mida põhilist kogu [[teadus]]e ja tehnika [[progress]] õieti on suutnud tema probleemiasetusele lisada. "Areopagitica" argumentide igipüsivusest tuleneb lihtne vältimatu järeldus: [[demokraatia]] ja [[sõnavabadus]] ei ole mingid [[ideoloogia]]d, mingid õpetused teiste õpetuste hulgas, nagu tänapäevastes aruteludes tihtipeale välja tuleb. Nad on kahe peale kokku üksnes kõigi õpetuste [[sünd|sünni]] ja [[areng]]u tingimus ning talitsemise vahend. Sellistena seisavad nad kõigist õpetustest kõrgemal või vähemalt neist väljaspool. Nad on vorm, milleta [[elu]]l ei saa olla inimväärset sisu enamiku jaoks.

* Milton oli [[poliitik]], olgu pealegi et luuletaja, ja muidugi teadis, kuidas see asi võimulolijate poolt nähtuna paistab. Ta teeb näo, nagu ei kahtleks ta hetkekski [[võim]]u subjekti ja objekti põhihuvide täielikus kokkulangevuses, teeb kummardusi ja paneb oponendi olukorda, kus on raske vastu vaielda.

* Stagnatsiooniaja sotsiaalpoliitilise kliima muutust illustreerib hästi Rajandi tõlgitud John Miltoni "Areopagitica" saatus. Tõlge pidi ilmuma Loomingu Raamatukogus Miltoni 300. surma-aastapäeva puhul, aga uus, 1972. aastal tööle asunud peatoimetaja, kes oli kohustunud toimetuse eelplaane Moskvas kinnitama, kuuletus ärakeelamisele ja Miltoni 1644. aasta kõne Inglise parlamendile sõnavabaduse kaitseks sai ilmuda alles 1987, s.o aastal, mida loetakse stagnaaja lõpuks ja perestroika alguseks.