Marju Lepajõe: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
6. rida:
* Kui [[Euroopa]] koolides on sajandeid loetud [[Plinius noorem]]a kirju või [[Plutarchos]]e "Paralleelseid elulugusid", mis on kujundanud arusaama heast [[stiil]]ist ja kirjanduslikust maitsest, siis peaksid need kindlasti jõudma [[eesti keel]]de. Ma ise unistan, et keegi võtaks ette rooma satiiri ja seejärel saksa humanistide satiiri tõlkimise. Antoloogiatest peaksid välja kasvama sõnakunsti raamatukogud. Ent sama oluline on kahtlemata XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse Euroopa [[dekadents]], millest on välja kasvanud haruldane nähtus – [[eesti kirjandus|eesti modernne kirjandus]].
* Et tõlkekirjanduse üle peaaegu üldse ei reflekteerita ei ajalehtedes, ajakirjades ega Rahvusringhäälingus, on armetu [[fakt|tõsiasi]]. Nähtus on korrelatsioonis ka humanitaarteadustega, kus retsensioonid perioodikas on pigem juhuslikud. See olukord mõjub halvavalt kogu [[ühiskond|ühiskonna]] vaimuelule, sest see tähendab ideevahetuse lakkamist. Ka [[teadus]] ei arene, kui uusi uurimusi ei paigutata senistesse mõttevõrkudesse. /.../ Ideaalis tuleks iga tõlkeraamatut analüüsida nii maailmakirjanduse ja lähtekirjanduse seisukohalt kui ka eesti kirjasõna seisukohalt, artiklitena, esseedena, kolumnidena, repliikidena – igas vormis. Tuleks õppida jälle kirjutama, miks üks või teine [[raamat]] võiks olla oluline inimestele siin ja praegu – et raamatud leiaksid oma lugejad üles. Sellest sõltub ühiskonna üldine vaimne kliima. Kus ei ole refleksiooni, sinna tuleb asemele [[müra]] ning mürale järgneb [[tühjus]].
** [https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/sonakunst-ja-mura/ "Sõnakunst ja müra"] Sirp, 07.06.2019
13. rida:
* [[Inglise keel]] kui keel on rahvusvahelises suhtluses nii ära suretatud, et kardan: ta ei ärka enam ellu. Kasutada teda praegu muidugi saab, aga temasse ei suhtuta austusega.
* Ülikooli tuum on ikkagi kahe inimese, üliõpilase ja õppejõu suhe. Muu tuleb selle järel. Õppimise ja õpetamise eest vastutavad need kaks poolt: ühel on huvi, teisel teadmised ja kogemused, soov neid jagada. Seepärast tuleb küsida alati kõigepealt nendelt, kuhu ja kuidas peaks edasi liikuma. Muidu [[haridus]] ei teostu, tahtku [[riik|riigid]] ja struktuurid ükskõik mida.
** [[Mihhail Lotman]], [https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/haridus-vajab-nii-sugavust-kui-ka-paindlikkust/ "Haridus vajab nii sügavust kui ka paindlikkust"] Sirp, 18.01.2019 (vestlusring)
23. rida:
* Kahtlemata võib ilmneda varakult näiteks ärivaist, aga [[laps]]ele peaks selgeks tegema, et äris on oluline selline nähtus nagu isiklik sarm, millele aitab kindlasti kaasa prantsuse kirjanduse põhjalik tundmine, mõne muusikainstrumendi valdamine oma lõbuks vms. Ka hea majandusteadlane peaks tajuma elu irratsionaalset külge, mille tundmaõppimiseks pole paremat vahendit kui kirjandusklassika lugemine.
* Õppimise ümber peaks alati jääma [[vabadus]]e aura. Ülikoolistuudium peaks olema nauding iseeneses. Eneseväärikuse tunne, mis tekib otsese kasuta vaimsetest pingutustest, on kõige kindlam alus, millele elu ehitada.
** [https://fp.lhv.ee/news/5246413?locale=et "Laureaat Marju Lepajõe"], LHV ajakiri Investeeri, 1/2018 (veebis 02.03.2018, intervjueeris Tiit Efert)
47. rida:
* Iseseisvuse määrab kirjakeel, mis on ühtlasi kultuurkeel, st keel, mis katab kõik eluvaldkonnad, kaasa arvatud kõrgharidus, sfäär, milles areneb välja ja toimub abstraktne mõtlemine.
* Akadeemiliselt oleks vaja juurde eriti XVI—XVII sajandi teoloogia uurijaid. See aga eeldab [[ladina keel|ladina]] ja [[saksa keel]]e head oskust, samuti mõtteloo tundmist sügavamal tasemel, mis ei tule kiiresti. Ülikoolis peavad õpingud aga toimuma nii kiiresti, et arugi ei saa, ja seetõttu tuleb rasked distsipliinid ja teemad, mida tegelikult on vaja, kõrvale jätta. Ei ole ka töökohti, kus noor teadlane saaks küpseda, kui see ei sobi mingi kitsa teemaga, millele on võimalik granti saada. Uurimisinstituudid, kus saaks mõttelooga avaramalt tegelda, on Eestis sisuliselt likvideeritud, järelikult peaks ülikool olema see koht, kus saab süveneda, või peaksid sellised teadustöökohad olema akadeemiliste [[raamatukogu]]de juures — seal on seda vaja igapäevases töös kogudega —, aga teaduse korraldajad ei ole altid arvestama nende vajadustega. [...] Minu meelest vajab Eesti hilishumanismi uuringute interdistsiplinaarset instituuti. Omast kogemusest võin öelda, et selle perioodi mõtte- ja kirjanduslugu on erakordselt köitev uurimisobjekt, kusjuures väga perspektiivikas, sest uurimata allikaid on lihtsalt tohutult.
** [http://kultuur.err.ee/638790/marju-lepajoe-ja-toomas-haugi-vestlus-inimese-vertikaalist "Marju Lepajõe ja Toomas Haugi vestlus inimese vertikaalist"] ERR, 26.10.2017/Looming, 10/2017
54. rida:
* [[Huumor]]i tabamine näitab keele valdamist ja see on esimene asi, mis kaob, kui inimene ei suuda end väljendada. Huumor on keele kõrgem aste.
* Ega arutlemisoskust kusagilt mujalt kui kirjandusest saa. Me võime ju arutada praktilisi asju, kuidas parki koristada või liiklust korraldada, aga sealt ei teki midagi sellist, mis hakkab hinge avardama ja mille tõttu hing kasvab. Kui kirjandust ei loe, siis hing lihtsalt ei kasva.
** Priit Pullerits, [http://pluss.postimees.ee/4226893/religiooniloolane-marju-lepajoe-rahvuslikkust-tuleb-jaatada-ja-selle-ule-uhke-olla?_ga=2.29151353.453925824.1504261063-1750293588.1467277196 "Religiooniloolane Marju Lepajõe: Rahvuslikkust tuleb jaatada ja selle üle uhke olla"], Postimees, 1. september 2017
* Tõepoolest, võib näha, kui sageli lõpevad [[sümpoosion]]id hingelise segaduse ja mõttelise tühjusega - sest puudub [[vein]]. Harva esineb konverentse, kus veinipudelid avataks kohe hommikul. Kuid see on viga! Sellistel sümpoosionidel kõrgemate sünteesideni ei jõuta.
** [https://www.digar.ee/viewer/et/nlib-digar:195293/179975/page/7 "Sümpoosioni mõistest"] Akadeemia 4/2014, lk 6-7
64. rida:
* Väga mõjuvad olid [[Tõnu Luik|Tõnu Luige]] filosoofiaajaloo loengud. Ta pidi vist oma kursuses käsitlema kogu [[filosoofia]] ajalugu algusest kuni uusima ajani, aga need loengud kulusid peaaegu täielikult [[Platon]]ile. Tõnu Luik on erakordne filosoofiaõpetaja, kellesarnast annab otsida kogu Euroopast.
* "Piisavalt" ei pea tähendama "rohkem", vaid "läbimõeldumalt" – seda peaaegu kõikide ainete puhul. Tähtis ei ole hulk, vaid ainetüüpide proportsioon: kui palju käsitletakse mateeriat ja kui palju mõtlemist. Kool peaks õpetama ju noort inimest nägema põhjuslikkusi, nende üle arutlema. Ainult nii saavad areneda eristus- ja otsustusvõime, mälu, ning kujuneda isiksus. Meie koolis on aga põhitähelepanu materiaalsel kausaalsusel, füüsikalisel, bioloogilisel jne. Vaimne kausaalsus, mis inimese elus tegelikult valitseb, toimib hoopis teistmoodi, ei ole aatomite põrkumine, ja kui seda ei õpi, siis hakkabki inimene taandama näiteks eetikat füüsika- või bioloogiaseadustele ning tulemuseks on lihtsalt õnnetud pärdikud, kes arvavad, et teise inimese löömine on mõjutamine. Isiksusi ei kujune. Põhjuslikkuste õpetamine, materiaalse ja ideaalse suhe on meil proportsioonist väljas ja see on suur probleem tervele ühiskonnale. Oleks vaja saavutada vähemalt võrdsus.
** [http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/antiikkultuuri-ja-kristlust-ei-pea-vastandama/ "Antiikkultuuri ja kristlust ei pea vastandama"], Jaan Lahe intervjuu Marju Lepajõega, Sirp, 30. märts 2012
76. rida:
** [[Marek Tamm]] järelehüüdes. (''Cit. via'' [https://www.ohtuleht.ee/969489/sotsiaalmeedias-leinatakse-marju-lepajoed-see-kaotus-on-pooraselt-suur-ja-valus "Sotsiaalmeedias leinatakse Marju Lepajõed: see kaotus on pööraselt suur ja valus"] Õhtuleht, 5. juuli 2019)
* Ta oli suurem kui ta [[saatus]]. Tema pärandist vaatab vastu väga elus, dünaamiline ja jõuline loovisiksus. Kui hakata otsima, mis on selle loovuse tuum, jõuab paradoksini: huvitavamad inimeste seast on [[geenius]]ed, kõige normaalsemad inimesed, kes teevad ainult seda, milleks nad on loodud, realiseerides oma inimlikkuse, niisiis ka oma aja, kõige täielikumalt.
** [[Toomas Paul]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/roomu-radu-rannates/ "Rõõmu radu rännates"], Marju Lepajõe "Roomlaste taltsutamise" teise väljaande puhul, Sirp, 15. mai 2020
==Välislingid==
{{Vikipeedia
{{JÄRJESTA:Lepajõe, Marju}}
|