Autor: erinevus redaktsioonide vahel

 

* Igast oma [[sõna]]st kiivalt kinni hoidval autoril oleks mõtet [[teater|teatrist]] kui kollektiivse loomingu kojast ilmselt kauge kaarega mööda käia, või siis aegsasti paks [[nahk]] kasvatada.

 

* Nii tuleb ilmsiks kirjutuse kogu olemus: tekst koosneb paljudest kirjutustest, mis pärinevad eri [[kultuur]]idest ja on üksteisega [[dialoog]]is, väitluses või parodeerivas seoses; kuid on üks paik, kus see paljusus kokku saab, ning selleks paigaks pole mitte autor, nagu siiani on arvatud, vaid lugeja: lugeja on see ruum, kus liituvad kõik [[tsitaat|tsitaadid]], millest kirjutus koosneb, ilma et ükski neist kaotsi läheks; teksti ühtsus ei ole tema päritolus, vaid tema adressaadis, ent see adressaat ei saa enam olla konkreetne isik: lugeja on inimene ilma [[minevik]]u, eluloo ja psüühikata; ta on pelgalt keegi, kes kogub ühele väljale kokku kõik need jäljed, millest kirjutatu koosneb. Seepärast ongi naeruväärsed kõik katsed mõista uut kirjutust hukka mingi humanismi nimel, mis silmakirjalikult esineb lugeja õiguste kaitsjana. Klassikaline [[kriitika]] pole kunagi lugejast hoolinud, tema jaoks pole kirjanduses teist inimest peale kirjutaja. Enam ei saa meid lollitada selliste antifraasidega, mida korralik [[ühiskond]] üleolevalt kasutab, et näiliselt kaitsta kõike seda, mida tegelikult tõrjub, eirab, lämmatab ja hävitab; me teame, et kirjutusele [[tulevik]]u tagasi andmiseks tuleb kukutada tema [[müüt]]: lugeja sünd|sünni]] hinnaks on Autori [[surm]].

* Korraga elustuvad Autorid neile omases iginooruses. Nad edastavad omaenda kannatusi, meeleolu, tundeid ja muljeid ning seda tohutut sõnastikku, millest haaran möödaminnes midagi vajalikku.

** [[Ly Lestberg]], [https://www.sirp.ee/archive/1998/15.05.98/Kunst/kunst1-5.html "Kunagi sureva Autori mõte"]. Sirp 15.05.1998, lk 9

 

[[Kategooria:Kunst]]