Tiina Kirss: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
2. rida:
 
 
* Minu lapsepõlvelegendide järgi oli professor inimene, kes tohtis olla [[hajameelsus|hajameelne]]. Ta tohtis istuda oma loengu ettevalmistamise juures kinniste uste taga, silmad jõllis, terve päeva. Unustada end [[raamat]]ute vahele ning silmi pilgutades [[päike]]se kätte ilmuda. Mõnikord rääkida loengul ainult raamatutes peituvast, ning eeldada, et üliõpilane on ka seda raamatut lugenud (mitte ainult [[Wikipedia]]t), või kui ei ole, siis viitsib tudeng minna seda [[raamatukogu]]st otsima. Ühtlasi eeldada, et üliõpilane on loetut konspekteerinud, märkides üles ka mõne küsimuse. Aga tänapäeva professor peab olema toimekas bürokraat, edukas indeksitelugeja, hea raamatupidaja. Tal ei ole raamatute lugemiseks aega. Oma "teadusartiklid" kopeerib ta Google Scholarsist, natukese soustiga. Ta on teadlaslikult mobiilne turboprofessor – nagu briti kirjaniku [[David Lodge]]’i'i kuulsas romaanis "Nice Work" – pidevalt liikvel tähtsatele kohtumistele, kus saab tutvusi tähtsate publikatsioonide üllitamiseks. Ja nii saab tema [[ülikool]] rammusalt rahvusvaheliseks ja kuulsaks! Vähemalt hoone on ilus ja ametnikke on palju – neid, kes kontrollivad, ega mu teadusartikkel vales ajakirjas ilmunud ole.
** [https://epl.delfi.ee/arvamus/karjak-professori-vasimus?id=51276898 Karjak-professori väsimus]. Eesti Päevaleht, 28. mai 2010
 
 
* On palju põgenikke, ümberasunuid, väljarännanuid, kes keelduvad jutustamast ning vaikivad omal soovil. Neid ei kiusa võimalus silma paista, nad ei vaja, et nende isiklik lugu avalikku „tõrde“"tõrde" segatakse, isegi siis, kui nendest säilib värviline portreefoto [[portree]]foto ning portsjon rariteetseid fotosid [[foto]]sid perekonnaalbumist. Nende [[vaikus]]t ei tule võtta mitte eelkõige moraalse või poliitilise kahtlusega, hälbe või miinusmärgina, vaid pigem ''neutrum''’ina<nowiki>'</nowiki>ina, millele igal inimesel on õigus.
* Võõrustamiskommete kohaselt peab [[Odüsseus]] rääkima pea igas peatuspaigas oma lugu, mille otsad narmendavad, kuna lool veel lõppu ei ole. Kuid Odüsseuse lugude ehedus ning [[täiuslikkus]] võlub kuulajaid; lummatud võõrustajad kammitsevad jutustajat, pikendades tema eksiilipõlve ning tõkestades tema koduteed. Sellise [[pagulane|pagulase]] puhul, kelle kojuminek on hiljaks jäänud või võimatuks osutunud, võivad jääda kõlama ka harunevad, lõputult hargnevad lood, milles kojuminek on üha kaugenev viirastus.
** "Kirjaniku maapagu: eksiili rõõmust ja vaevast". Methis 13/2014
 
* Kuid ka empiirilised arhiivipõhised uurimistulemused, eriti [[ajalugu|ajaloo]] alal näitasid, et naisuurimus ei olnud tagasihoidlik pildi retušeerimine, puuduva osa täiendav juurdekirjutamine, vaid et see muutis kogupilti, ka mehe käsitlust endastmõistetava inimtäiuse mõõdupuu asemel soolisustatud olevusena.
* Enese kui uurija asetamine identiteedikaardile, mis sageli võtab teadusartiklis autobiograafilise sissejuhatuse vormi, koos autori poolt vajalikeks peetavate erinevustunnuste nimetamisega ei ole enamikul juhtudest mööndus poliitilisele korrektsusele, vaid osutamine metodoloogilisele põhimõttele: uurija ei saa olla neutraalne ehk objektiivne, vaid [[teadmine|teadmised]] on paratamatult positsioneeritud. Seega võib uurija olla erineva määrani aus oma asendi suhtes, teadvustades oma lähtekohtade, piiride, isegi silmaklappide mõju oma uurimisobjekti ja teema suhtes.
* [[ühiskond|Ühiskonna]], tema [[tekst]]ide ning struktuuride uurimine peaks olema muutunud nii sooteadlikuks, et enam ei oleks võimalik sookategooria tähtsust mitte märgata. Kuid ka kõige optimistlikumail vaatlejail on praegu siiski mulje, et see aeg ei ole veel kätte jõudnud.
** "Sugu". Keel ja Kirjandus 7-8 2008
 
* „Noor"[[Noor-Eesti”Eesti]]" 1905. aastal väljakuulutatud programmi järgi pidi noore [[eesti kultuurikultuur]]i Euroopasse-minek toimuma baltisaksa kammitsevaid kultuurifiltreid eitades, vahetult ja otse. Olgu see soov kui tahes kunstlik, stiliseeriv ehk kompenseeriv, selles ilmnes püüe üks kultuurikiht maha raputada ja asendada see omanäolise ning omakäelise hübriidiga, milles mängisid olulist rolli nii [[Põhjamaad]]e (eriti [[Soome]] ja [[Norra]]) kui ka prantsuse mõjud. Teine „Noor"Noor-Eesti”Eesti" programmi [[paradoks]] oli asjaolu, et taheti kiiresti jõuda [[Euroopa]] rongile, kuigi Euroopas endas parajasti teadvustati oma kultuuri „üliküpsust”"üliküpsust" ja mandumust ning kiire urbaniseerumise hinda.
** "Ideaalsete naiste tuba ja uue naise rännakud: tähelepanekuid naisajaloost". Looming nr 5 2006
 
* Elulood on mäluallikad, mille teemadevalik ja koestik sõltub suurel määral kirjutaja vaatepunktist, mida omakorda määravad näiteks põlvkondlik kuuluvus ja sugu.
* Piisab mõnekümne eluloolise kirjutise lugemisest, et tunnetada sõjaaega Eestis dünaamilisemana, kui seda suudavad edasi anda sõja-ajaloolaste maakaardid. Tsiviilisikute liikumised [[linn]]ast maale ja tagasi, hiljem [[sõda|sõja]] jalust varju ja tagasi [[kodu|koju]] on heitlikumad ja kaootilisemad kui sõjaväeüksuste liikumised - see oleks justkui tandrikaarte täiendav kirbukiri.
* Allikakriitiline lähenemine elulootekstidele tähendab tõdemust, et see, kuidas teatud ajastul “tegelikult"tegelikult elati”elati", oleneb mitme [[mälu]] ehk mitme kõverpeegli kujust ja moonutuskraadist -lugejal tuleb kindlasti silmas pidada, et “nii"nii kuidas tegelikult oli”oli" ei ole läbipaistev ega vahetu.
* Vaidlustatava mälu toimimist jälgides on kahtlemata oluline mitte ainult see, millest kirjutatakse, vaid ka need teemad, millest vaikitakse või millest vaikida püüdes kirjutaja reedab oma teksti vastuolusid ja pingeid.
** "Mälumustrid ja tõlgendusvõimalused: Eestlaste elulood saksa okupatsiooni ajast", Vikerkaar 4-5 2006