Tiina Kirss: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
2. rida:
* Minu lapsepõlvelegendide järgi oli professor inimene, kes tohtis olla [[hajameelsus|hajameelne]]. Ta tohtis istuda oma loengu ettevalmistamise juures kinniste uste taga, silmad jõllis, terve päeva. Unustada end [[raamat]]ute vahele ning silmi pilgutades [[päike]]se kätte ilmuda. Mõnikord rääkida loengul ainult raamatutes peituvast, ning eeldada, et üliõpilane on ka seda raamatut lugenud (mitte ainult [[Wikipedia]]t), või kui ei ole, siis viitsib tudeng minna seda [[raamatukogu]]st otsima. Ühtlasi eeldada, et üliõpilane on loetut konspekteerinud, märkides üles ka mõne küsimuse. Aga tänapäeva professor peab olema toimekas bürokraat, edukas indeksitelugeja, hea raamatupidaja. Tal ei ole raamatute lugemiseks aega. Oma "teadusartiklid" kopeerib ta Google Scholarsist, natukese soustiga. Ta on teadlaslikult mobiilne turboprofessor – nagu briti kirjaniku [[David Lodge]]
** [https://epl.delfi.ee/arvamus/karjak-professori-vasimus?id=51276898 Karjak-professori väsimus]. Eesti Päevaleht, 28. mai 2010
* On palju põgenikke, ümberasunuid, väljarännanuid,
* Võõrustamiskommete kohaselt peab [[Odüsseus]] rääkima pea igas peatuspaigas oma lugu, mille otsad narmendavad, kuna lool veel lõppu ei ole. Kuid Odüsseuse lugude ehedus ning [[täiuslikkus]] võlub kuulajaid; lummatud võõrustajad kammitsevad jutustajat, pikendades tema eksiilipõlve ning tõkestades tema koduteed. Sellise [[pagulane|pagulase]] puhul, kelle kojuminek on hiljaks jäänud või võimatuks osutunud, võivad jääda kõlama ka harunevad, lõputult hargnevad lood, milles kojuminek on üha kaugenev viirastus.
** "Kirjaniku maapagu: eksiili rõõmust ja vaevast". Methis 13/2014
* Kuid ka empiirilised arhiivipõhised uurimistulemused, eriti [[ajalugu|ajaloo]] alal näitasid, et naisuurimus ei olnud tagasihoidlik pildi retušeerimine, puuduva osa täiendav juurdekirjutamine, vaid et see muutis kogupilti, ka mehe käsitlust endastmõistetava inimtäiuse mõõdupuu asemel soolisustatud olevusena.
* Enese kui uurija asetamine identiteedikaardile, mis sageli võtab teadusartiklis autobiograafilise sissejuhatuse vormi, koos autori poolt vajalikeks peetavate erinevustunnuste nimetamisega ei ole enamikul juhtudest mööndus poliitilisele korrektsusele, vaid osutamine metodoloogilisele põhimõttele: uurija ei saa olla neutraalne ehk objektiivne, vaid [[teadmine|teadmised]] on paratamatult positsioneeritud. Seega võib uurija olla erineva määrani aus oma asendi suhtes, teadvustades oma lähtekohtade, piiride, isegi silmaklappide mõju oma uurimisobjekti ja teema suhtes.
* [[ühiskond|Ühiskonna]], tema [[tekst]]ide ning struktuuride uurimine peaks olema muutunud nii sooteadlikuks, et enam ei oleks võimalik sookategooria tähtsust mitte märgata. Kuid ka kõige optimistlikumail vaatlejail on praegu siiski mulje, et see aeg ei ole veel kätte jõudnud.
** "Sugu". Keel ja Kirjandus 7-8 2008
*
** "Ideaalsete naiste tuba ja uue naise rännakud: tähelepanekuid naisajaloost". Looming nr 5 2006
* Elulood on mäluallikad, mille teemadevalik ja koestik sõltub suurel määral kirjutaja vaatepunktist, mida omakorda määravad näiteks põlvkondlik kuuluvus ja sugu.
* Piisab mõnekümne eluloolise kirjutise lugemisest, et tunnetada sõjaaega Eestis dünaamilisemana, kui seda suudavad edasi anda sõja-ajaloolaste maakaardid. Tsiviilisikute liikumised [[linn]]ast maale ja tagasi, hiljem [[sõda|sõja]] jalust varju ja tagasi [[kodu|koju]] on heitlikumad ja kaootilisemad kui sõjaväeüksuste liikumised - see oleks justkui tandrikaarte täiendav kirbukiri.
* Allikakriitiline lähenemine elulootekstidele tähendab tõdemust, et see, kuidas teatud ajastul
* Vaidlustatava mälu toimimist jälgides on kahtlemata oluline mitte ainult see, millest kirjutatakse, vaid ka need teemad, millest vaikitakse või millest vaikida püüdes kirjutaja reedab oma teksti vastuolusid ja pingeid.
** "Mälumustrid ja tõlgendusvõimalused: Eestlaste elulood saksa okupatsiooni ajast", Vikerkaar 4-5 2006
|