Vägivald: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
9. rida:
** [[Astrid Lindgren]], "[[Madlike ja Jaanikingu põnn]]"
 
* Ühes teistega tõusis lauast ka Pearu, ja et tal [[püksid|pükse]] jalas polnud, siis pidi ta paratamata palja reisi varruliste keskel kõndima. [[Kõlblus]]vastast polnud selles küll midagi, sest tal oli seljas ilus [[valge]] linane [[särk]], mis ulatus põlvini, ja kaelas kirju sitsi[[rätik]], sõlm lõua all. Aga niisugune kõndimine haavas kasinate ja neitsilikkude perenaiste viisakustundeid ja nemad arvasid, et neil on võimata ainult pealtvaatajaiks jääda. Kui siis Pearu välja [[päike]]se paistele astus, ilmusid naised vitste, tikerpuu-okste ja värskete [[nõges]]tega ning siis algas üleannetu [[karistus|karistamine]] – aina mööda paljaid sääri, mis särgi alt välja paistsid. Esiteks kannatas Pearu, aga siis pistis ta naiste eest jooksu, need suure kisaga järele. Pearu jooksis õue[[värav]]ast välja ja siis mööda peenart edasi, mis seisis kesa ja [[rukis|rukki]] vahel. Aga purjus pea tõttu komistas ta ja kukkus rukki äärde maha. Et naised tal kannul olid, siis ei saanud ta enam üles tõusta ega uuesti jooksu pista, vaid ajas enda kükakile ja pistis jalad ning sääred särgisaba sisse. Aga naised ei hoolinud sellest. Silmapilk kisti Pearul särk üle piha kukla peale kokku ja vitsad, tikerpuu-raod ja nõgesed töötasid [[roosa]]l seljal, pihal ja tagumikul[[tagumik]]ul, kuni hakkasid paistma siin-seal [[veri|verepiisad]]. Pearu karjus.
** [[A. H. Tammsaare]], "[[Tõde ja õigus]]" I, XXVII peatükk