Mõrsjalinik: erinevus redaktsioonide vahel

* [Lisa:] [[Ime]]d ei sünni ometi ilma mingi tagamõtteta. Nad on vajalikud neile, kes teisiti ei näe — või ei taha näha. (lk 148)

* [Bartolomeo:] [[Keiser]] Karl võib olla küll nõrga käega ja nõrga loomuga, aga et ta on tark ja õpetatud [[mees]], seda tunnistavad kõik. Seda näitab seegi, et ta kunagi ei seganud ennast meie asjadesse, isegi siis mitte, kui seda vaja oleks olnud. Sest [[Itaalia]] linnade vahel kohut mõista ei soeta kohtunikule mitte ühe vaenlase, vaid kaks. Ja et temast polnud meile seda abi, mida olime lootnud — sellest pettumusest peame omal jõul üle saama. Tal polnud ju siin midagi võita, ja targasti tegi ta, kui läks tagasi [[Böömimaa]]le oma [[raamat]]ute juure. Sienat aidata — see on nagu [[sõel]]aga [[vesi|vett]] kanda. (lk 163)

* Alles palju hiljem võis Katarina rääkida oma pihiisale, mis ta oli üle elanud oma [[haigus]]e ajal. Ta hing oli tõepoolest [[keha]]st lahkunud ja võinud pilku heita kõigele sellele, mis ootas inimesi sealpool piiri. Ta oli näinud kõiki [[põrgu]]piinu, mis ootasid patuseid. Ta oli läbi käinud [[purgatoorium]]i kannatustest ja lõpuks jõudnud [[paradiis]]i, kus ta oli kohanud oma peigmeest palest palgesse. Juuresolejate meelest oli see olnud ainult üks silmapilk, mil näis, nagu oleks haige juba hinge heitnud, aga meie aeg ei ole Jumala aeg. Katarinale oli see tundunud nii pikk, et ta ei uskunud oma silmi, kui ta ennast jälle oma endises voodis leidis ja samad inimesed ta ümber olid.

:Kui ta jutustas sellest, mis ta oli näinud, tundus see vend Tommasole mõnigi kord tuttav, ja varsti selgus talle, et ta oli sellest lugenud [[Dante Alighieri|Dante]] "Komöödias", mida järeltulev põlv jumalikuks oli nimetanud. Aga Katarina ei võinud seda kunagi lugenud olla — ta lugemaõppimine oli katkenud breviaariumi esimesel leheküljel. (lk 170)