Suvi (Luts): erinevus redaktsioonide vahel

* [Joosep:] "Üleüldse, nagu ma näen ja ennemaltki olen tähele pannud, seisab kodumaa [[põllumajandus|põlluasjanduse ja karjakasvatuse]] peaviga sisteemi puuduses. Siin, kodumaal, ollakse väga visa vastu võtma uuendusi ja sisteemi.“

:„Mis asi see on, see... nagu sa ütlesid... sitsteen või...?“

* „Jaa," vastab Toots märgatava [[iroonia]]ga, „pole midagi teha. See on see mitmeaastase hoolsa teenistuse palk. Töötad, töötad ja jooksed ümber nagu narr ja ühel heal päeval on sul ishias jalas ja siis pole muud, kui lase sellesama haige jalaga [[kodu]] poole ja võta vannisid. Nii on asjad. Pole midagi teha. Jaa, maksetakse ju tõesti, see on õigus, aga siiski..." (lk 25)

* Vahepeal maitseb Toots oma kohvitassist natuke ja märkab kohkudes, et [[kohv]]il on kange lambiõli maik juures. Esimene lonks läks alla, see on õigus, aga teisega ja järgmistega ähvardab lugu täbaram olla. Esimest suutäit ei teadnud hoidagi, see läks nagu iseenesest sinna, kuhu ta minema pidi, aga edasi... Toots jõllitab pisut oma öökullisilmi ja vaatab abiotsivalt ringi. Kui tuleks kuskilt mingisugune salavõim, mis tema kohvitassi nägemata tühjaks imeks, küll oleks ta sellele võimule tänulik! (lk 26)

:„Siis,“ ütleb Toots paljutähendavalt, „siis teeb ta vahel kaunis veidraid asju. Härra Ivanovil, mõisahärral, kelle juures ma teenin, käib ishias tihti [[peas]]. Ja kui härra Ivanovile ishias pähe lööb, siis võtab ta oma jämeda kepi ja kolgib esimest kättepuutuva isikut kolkimise viisi. Ja kõige imelikum: pärast põle tal enda! aimugi, mis ta tegi. Vaata, nüüd sa tead, mis ishias teeb, Sa tahtsid teada, mis ta t e e b.“ (lk 32)

* Apteeker nõjatub leti najale, võtab oma suure palja kolu käte vahele, vaatab haigele otse [[silm]]a, naeratab pisut ja ütleb: „Südame pöörituse vastu on ainult üks rohi olemas, kõigile teistele ei maksa teil asjata [[raha]] raisata." (lk 36)

:„Noh?" küsib apteeker. „Eks ole parem?"

:"Jaa," venitab tõbine. „Nagu parem on. Aga lubage küsida, härrа apteeker, kas see rohi ei olnud Punsli eli?“

:Alles vastu hommikut tuleb sealt kuskilt üks rändav uinak ja puhkab Ülesoo tagakambris jalgu. (lk 177)

* Ülesoo vana talumaja vaatab oma tuhmide silmadega üle viljapõldude, perepojas mitmesuguseid mõtteid elule äratades. Säraval päikesepaistel, keset kevadist [[loodus]]t paistab iganenud hoone veel luitunum ja armetum kui muil aastaajul. Vanad [[pihlakas|pihlakad]] õue[[värav]]a juures raputavad kurvalt päid, otsekui küsides: „Mis peab nii saama? Meie vana sõber vajub iga aastaga ikka rohkem ja rohkem kössi, nagu rõhuks teda läbielatud aastate raskus? Kui kaua peab ta veel vastu?" Rehealuse kohal valuvad roovlatid ja tuletavad meelde pleekinud looma[[kont]]e karjamaal. Mujal on katus paksu rohelise [[sammal|samblaga]] kaetud, [[korsten|korstna]] kõrval kasvab kaks väikest [[kask]]e. Mõnes kohas on tekkinud avaust õlekooga püütud katta... (lk 194)

 

==II osa==