Viies osaline: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
2. rida:
 
 
* [[Poiss]] on mees vähendatud mõõtkavas ja ehkki vahetevahel võib ta ilmutada niihästi silmapaistvat voorust[[voorus]]t kui ka iseloomujooni, mis lapselikkuse[[lapselikkus]]e tõttu näivad võluvad, on ta ühtlasi salasepitseja, omakasupüüdja, [[äraandja]], juudas, suli ja kaabakas, ehk lühidalt: [[mees]]. (lk 14)
* See on üks eluteatri julmusi[[julmus]]i: igaüks meist peab end [[lavatäht|lavatäheks]] ega taha kuidagi tõsiasja omaks võtta, kui ta tegelikult on kõigest kõrvalosatäitja või koguni statist. (lk 21)
* [[Väejuhid]] ja [[ajaloolased]] on õiged mehed [[sõda]]de kohta mõtteid vahetama; mina olin jalaväes ja enamasti ei teadnud, kus ma olen või mis ma teen, peale selle et täidan käske[[käsk]]e ja püüan mind mitmekesises valikus varitsevate jubedate tapmisviiside kiuste ellu jääda. (lk 66)
* [Mary Dempster:] Ainult üht tasub meeles pidada: juhtugu mis tahes, [[hirm|kartmisest]] ei ole kasu. (lk 64)
* Sellest ajast olen püüdnud heatahtlikult suhtuda inimestesse, kes ükskõik mille poolest on väljapaistval kohal; me määrame neile rolli ja kõige õigem on neid vaadelda kui osatäitjaid[[osatäitja]]id, ilma et püüaksime neid umbusaldada teadmiste põhjal nende lavatagusest [[elu]]st - kui nad vaid ise seda keset [[lava]] ei tiri. (lk 86)
* Ma kiindusin [[ajalugu|ajaloosse]] sügavalt. Erialaks valisin ta seetõttu, et olin sõjapäevil tundnud, kuidas jõud, mille üle mul pole mingit [[võim]]u, kasutavad mind eesmärkidel[[eesmärk]]idel, millest ma midagi ei taipa. (lk 109)
* ... tema silmis seisnes elu [[tegelikkus]] välistes [[asi|asjades]], samal ajal kui minu ainuke [[tegelikkus]] oli vaimne - mõistuslik[[mõistus]]lik, nagu ma kujutlesin tollal, kui ma polnud veel aru saanud, milline julm irvhammas ja nurjatu isand võib olla intellekt. (lk 113)
* Boy kujutas endast [[džäss]]iajastu täiuslikku näidist, lausa [[Scott Fitzgerald]]i romaanikangelast. Talle oli kogu tema elu jooksul iseloomulik, et pidevalt kujutas ta endast millegi täiuslikku näidist, mille keegi teine oli tuvastanud ja määratlenud. (lk 113)
* Issand, kui kole aeg on [[noorus]]! Nii vägevalt tundeid ja nii kesiselt aimu, kuidas neid taltsutada! (lk 114)
26. rida:
* [Padre Blazon:] Kuulge, Ramezay, kas te olete kuulnud, mida ütleb [[Albert Einstein|Einstein]]? Einstein, suur teadlane, mitte mõni [[jesuiit]] nagu vana Blazon. Ta ütleb: "Jumal on salakaval, aga mitte pahatahtlik." Siin on natuke kainet juudi elutarkust teie protestantlikule pilla-palla mõistusele. Katsuge mõista [[salakavalus]]t ja lakake virisemast [[pahatahtlikkus]]e üle. (lk 178)
* [Padre Blazon:] Ma olen üsna tark [[vanadus|vana]] veidrik, kuid ma pole mingi kõrbe[[erak]], kes oskab tõtt kuulutada ainult siis, kui tal soolikad [[nälg|näljast]] korisevad. Ma olen kibedasti ametis vana mehe raske ülesande kallal: püüan [[keha]] elutarkust ühendada hinge elutarkusega, et neist kahest saaks üks. Minu vanuses ei saa hinge kehast lahutada ilma piina ja hävinguta, mille mõjul ei räägita muud kui meeletuid [[vale]]sid! (lk 178)
* [Liselotte Vitzlipützli:] Oh seda ristiusku! Ka siis, kui keegi vannub, et ta sellesse ei usu, on tal lihas ja luus tuhat viissada aastat kristlust, mis lõid meie maailma, ja ta tahab näidata, et võib olla kristlane ilma Kristuseta. Säärased on kõige hullemad: nad on [[dogma]] järgi karmid[[karm]]id ilma [[müüt]]ide luulelise[[luule]]lise iluta[[ilu]]ta. (lk 226)
* [Dunstan Ramsay Boy Stauntonile:] Sa lõid Jumala oma näo järgi, ja kui sa avastasid, et temast pole kasu, ütlesid temast lahti. Psühholoogilise [[enesetapp|enesetapu]] üsna levinud vorm. (lk 242)
* [Padre Blazon:] [[Saatan]] tunneb meis kõikides nurgataguseid, millest Kristusel endal pole aimu. Õieti olen ma veendunud, et Kristus õppis enda kohta palju kasulikku, kui ta kõrbes Saatanat kohtas. Loomulikult oli see [[vend]]ade kohtumine... inimesed kipuvad liiga kärmesti unustama, et [[Kurat]] on Kristuse vanem vend ja vaidlustes kuulub talle kui vanemale teatud eeliseid. Üldiselt me kohtleme Saatanat häbiväärselt ja mida halvemini me teda kohtleme, seda rohkem ta meie üle naerab. (lk 250)
 
[[Kategooria:Kanada kirjandusteosed]]