Viies osaline: erinevus redaktsioonide vahel

* [[Poiss]] on mees vähendatud mõõtkavas ja ehkki vahetevahel võib ta ilmutada niihästi silmapaistvat voorust[[voorus]]t kui ka iseloomujooni, mis lapselikkuse[[lapselikkus]]e tõttu näivad võluvad, on ta ühtlasi salasepitseja, omakasupüüdja, [[äraandja]], juudas, suli ja kaabakas, ehk lühidalt: [[mees]]. (lk 14)

* See on üks eluteatri julmusi[[julmus]]i: igaüks meist peab end [[lavatäht|lavatäheks]] ega taha kuidagi tõsiasja omaks võtta, kui ta tegelikult on kõigest kõrvalosatäitja või koguni statist. (lk 21)

* [[Väejuhid]] ja [[ajaloolased]] on õiged mehed [[sõda]]de kohta mõtteid vahetama; mina olin jalaväes ja enamasti ei teadnud, kus ma olen või mis ma teen, peale selle et täidan käske[[käsk]]e ja püüan mind mitmekesises valikus varitsevate jubedate tapmisviiside kiuste ellu jääda. (lk 66)

* Sellest ajast olen püüdnud heatahtlikult suhtuda inimestesse, kes ükskõik mille poolest on väljapaistval kohal; me määrame neile rolli ja kõige õigem on neid vaadelda kui osatäitjaid[[osatäitja]]id, ilma et püüaksime neid umbusaldada teadmiste põhjal nende lavatagusest [[elu]]st - kui nad vaid ise seda keset [[lava]] ei tiri. (lk 86)

* Ma kiindusin [[ajalugu|ajaloosse]] sügavalt. Erialaks valisin ta seetõttu, et olin sõjapäevil tundnud, kuidas jõud, mille üle mul pole mingit [[võim]]u, kasutavad mind eesmärkidel[[eesmärk]]idel, millest ma midagi ei taipa. (lk 109)

* ... tema silmis seisnes elu [[tegelikkus]] välistes [[asi|asjades]], samal ajal kui minu ainuke [[tegelikkus]] oli vaimne - mõistuslik[[mõistus]]lik, nagu ma kujutlesin tollal, kui ma polnud veel aru saanud, milline julm irvhammas ja nurjatu isand võib olla intellekt. (lk 113)

* [Liselotte Vitzlipützli:] Oh seda ristiusku! Ka siis, kui keegi vannub, et ta sellesse ei usu, on tal lihas ja luus tuhat viissada aastat kristlust, mis lõid meie maailma, ja ta tahab näidata, et võib olla kristlane ilma Kristuseta. Säärased on kõige hullemad: nad on [[dogma]] järgi karmid[[karm]]id ilma [[müüt]]ide luulelise[[luule]]lise iluta[[ilu]]ta. (lk 226)

* [Padre Blazon:] [[Saatan]] tunneb meis kõikides nurgataguseid, millest Kristusel endal pole aimu. Õieti olen ma veendunud, et Kristus õppis enda kohta palju kasulikku, kui ta kõrbes Saatanat kohtas. Loomulikult oli see [[vend]]ade kohtumine... inimesed kipuvad liiga kärmesti unustama, et [[Kurat]] on Kristuse vanem vend ja vaidlustes kuulub talle kui vanemale teatud eeliseid. Üldiselt me kohtleme Saatanat häbiväärselt ja mida halvemini me teda kohtleme, seda rohkem ta meie üle naerab. (lk 250)