Liisa Kaljula: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Liisa Kaljula''' (sündinud 2. oktoobril 1982) on Eesti kunstikriitik, kuraator ja kunstiajaloolane. * Ida-Euroopas luuakse väga palju ägedat moekuns...' |
Resümee puudub |
||
2. rida:
* [[Ida-
* Moekunstnikud, kes tegelevad omaenda kultuurikontekstiga, on minu jaoks [[kangelased]]. Nad lähevad vastuvoolu. See on see, mis mind nende poole tõmbab. Ma pole
* [[Soomlased|Soomlastel]] on tohutu huvi nõukogude perioodi vastu, natuke romantiseeritud vaade küll.
:Eestis on üldiselt [[tabu]] rääkida nendest [[heaoluriik|heaoluriigi]] ideedest, mida [[Nõukogude Liit]] vähemalt oma
* Paljud ütlevad, et oleme muutunud täiesti eristamatuks globaalsest moevoost, aga ma vaidleks sellele ikkagi vastu. Kui ikka [[Moskva]]
:
* Millegipärast ei saa ma lahti kujutluspildist, et praegune kaldus maja on uue kunstimuuseumi [[makett]].
* Võib-olla on [[Tartu kunstimuuseum]] üks esimesi Eesti riiklikke muuseume, kus kitsas eelarveolukord on pööratud nagu auguline vooder uhkelt väljapoole ja loodud sellega omalaadne, kriitiline esteetika.
* Minus tekib neid fotosid vaadates ühtlasi tunne, et Tartu kunstiringkond on olnud lõbus ja seltskondlik, ei ole kiires elutempos unustanud, mida tähendab ''joie de vivre'': on osanud nautida
* [[Tartu]] on oma vaimse õhustiku poolest küllalt eripärane linn, mis hoiab vastandust pealinnaga suuresti ise üleval, sest see, niikaua kui mina raamatute abil mäletan, on alati olnud Tartu [[identiteet|identiteedi]] oluline osa. [[Ain Kaalep]]i sõnul on Tartu selline vaim pärit vaikivast ajastust, kui siinsed haritlased tundsid enesel – kahtlemata üllast – kodanikukohust hoida demokraatlikku opositsiooni ja vabaduse ideed. Praegu seisavad mitmed Tartu noored haritlased pigem klassikalise kultuuri, oma vaimukultuuri ja konservatiivsete väärtuste eest, tunnevad, et kui nemad seda ei tee, ei paku keegi vastukaalu ''laissez-faire''<nowiki>'</nowiki>i jõule, mida nende silmis kehastab globaalne nüüdiskultuur, liberaalsed väärtused ja neid hingetult kultiveeriv pealinn Tallinn. Mida rohkem Tallinn Tartu asjadesse sekkub, seda tugevamaks saab [[Tartu vaim]] ja selle ''genius loci'' sitkust ja jonnakust ei maksa alahinnata.
* Hiljuti ajakirjanduses Tartu ümber taas pead tõstnud
** [sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/tartu-uue-kunstimuuseumi-makett/ "Tartu uue kunstimuuseumi makett"] Sirp, 15.05.2014
* "[[Maal|Kunstmalid]] silmade läbbi sedasamma rõmo tevad, mis illus [[muusika|musika]] kõrvade läbbi, kes säherdust penemat maitsmist mõistavad," kirjutas [[Johann Voldemar Jannsen]] 1871. aasta Postimehes [[Johann Köler]]i maalidest. [[Maalikunst]] oli eestlastele veel võõras ja Johann Kölerit tunti kodumaal rohkem kui rahvuslikku aktivisti ja talurahva õiguste eest seisjat kui tsaaririigi pealinnas elavat kuulsat ja edukat eesti [[kunstnik]]ku. Vähe sellest, veel ei olnud isegi kindel, mismoodi hakatakse [[eesti keel]]es nimetama seda miskit, mis oli elust enesest kontsentreeritum, ilusam või veidram ja suutis panna vaatajat üllatuma, hämmastuma, imestusest või pahameelest ahhetama. Saksapärasel "[[kunst]]il" seisis alles ees rebimine soome "taide" ja eesti "võidega". Kõik-kõik oli veel lahtine. Kõik-kõik oleks võinud minna teisiti. Kohaliku kultuuriloo jaoks polnud veel sugugi otsustatud, et tähistamaks toda kummalist, võõrast – ning ennekõike pillavalt ebapraktilist – nähtust jääb peale too kummaline, võõras sõna. ''Kunst. Weil ich das kann.'' Võide. Sest ma võin. Ent eesti keeles ka, sest mul on see võim või see vägi. Võidenäitus. Võidekriitika. Eesti Kaasaegse Võide Muuseum. VÕIDE.EE.
* Näha siinset kunstirahvast tunnustavalt teineteise tööst rääkimas tekitab "ülbete" üheksakümnendate järgselt omajagu heldimust ning raputab ühtlasi levinud ettekujutust kaasaja kunstist kui
* Ning ikkagi jääb kogu komplekti vaadates mulje, et võistluse formaadis on ekstravertsematel kunstnikupositsioonidel introvertsemate ees eelis. Ei ole midagi teha, kui [[Jass Kaselaan]] prantsatab oma mõjuvate monumentaalsete teostega keset [[Eesti Kaasaegse Kunsti
* Ma tegelikult arvan, et [[preemia]]d sobivad nüüdiskunstiga ja juba ammu on veider kohata avalikus ruumis [[modernism|modernistlikku]] müüti kannatavast geeniusest, kes suutvat midagi suurt ja tähenduslikku luua vaid piirsituatsioonis. Väline tunnustus, kui ta tuleb õigel ajal – mitte teenimatult vara ja mitte ka tänamatult hilja –, on kunstnikule vajalik, sest üldjuhul ei tööta kunstnik siiski iseendale. Ning kui keegi väidab, et [[eestlased]] pole oma loomult auahned, siis oli see vist Rudolf Paris, kelle sõnul igaüks [[Noor-Eesti]] põlvkonnas tahtiski saada kas
** [http://ajakirikunst.ee/?c=kunstee-numbrid&l=et&t=koler-prize-igakevadine-hobukaarikute-voiduajamine&id=976 "Köler Prize, igakevadine hobukaarikute võiduajamine"] KUNST.EE, 2014
* Ometi, mis puudutab lõppeva aasta üht suuremat avalikku debatti Eestis – kooseluseadust, sai siin teemale ühe üldistusjõulisema kunstilise kujundi loomisega minu arvates hakkama just Eesti nüüdiskunst. [[Kaisa Eiche]] ja [[Urmo Mets]]a "Kiik" võtab suurepäraselt kokku tolle terves ühiskonnas kirgi kütnud debati tuuma: eestlase vaevalise kohanemise üha tihedama, üha linnastunuma, üha võrgustunuma eluga meie arhetüüpsetes kujutlustes endiselt paksude metsade, laiade laante ja maastikul looklevate hajaküladega kodumaal. Ühiskonna sedavõrd kiire fundamentaalse transformatsiooniga, viimase saja aastaga aset leidnud agraarsest urbaanseks muutumisega, kaasneb alati küsimus kohanemisest, valmidusest ja oskusest tihedalt koos elada. Paratamatult oleme inimestena miljonil moel erinevad ja kanname tuhandeid erinevaid väärtusi ja vajadusi, peame aga ometi hakkama saama ühises kokkusurutud eluruumis ning jagama, kõigile kuuluvat inforuumi, ilma üksteise põhiõigusi ja põhiväärtusi riivamata.
* Geniaalne eneseregulatiivne süsteem? Pigem XXI sajandi Eesti ees seisva väljakutse kunstiline kokkuvõte: kuidas teha nii, et kõik saaksid
* Ehkki, võib-olla käib Eesti nüüdiskunst viimastel aastatel liigagi ühte jalga [[Lääne-Euroopa]] ja [[Ameerika]] nüüdiskunstiga, suhestudes püüdlikult sealt pärit uute suundumustega nagu metamodernism või uusmaterialism? Ajal, mil Ida-Euroopas käib [[sõda]] ja meie enda või meie naabrite õhuruumi põikab kahtlaselt tihti naaberriigi hävitajaid, võivad need valikud tunduda mõnevõrra [[eskapism|eskapistlike]] või autistlikena.
* Olen kodulinnaosa
* Ehk on asi pigem selles, et mitte ükski kehva avaliku kuvandiga kultuurivaldkond ei suuda lisaks avalikule initsiatiivile üleval pidada ka märkimisväärset eraalgatuslikku-kommertsiaalset ja omaalgatuslikku-entusiasmipõhist initsiatiivi, sest viimased sõltuvad suuresti just valdkonna avalikust positsioonist, tema väljapoole paistvast kuvandist ning tema aktiivsemate tegijate ümber tekkinud aurast.
* Avalik initsiatiiv ühe väikese rahvusriigi kultuurielus võiks olla enesestmõistetav, kuniks see riik ei muutu kiirele tulule orienteeritud äriprojektiks, ent suuresti just eraalgatuslik ja omaalgatuslik rikkus on põhjus, miks Tallinnast on hakatud viimasel ajal rääkima kui põnevast Ida-Euroopa kunstilinnast, kuhu sattumise üle mujalt pärit kuraatorid ja kriitikud oma reisikirjades tagantjärele üllatunult ja siiralt rõõmustavad.
** [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c6-kunst/hea-aasta-kuigi-kummaliselt-eskapistlik/ "Hea aasta, kuigi kummaliselt eskapistlik"] Sirp, 19.12.2014
==Välislingid==
|