Ave Alavainu: erinevus redaktsioonide vahel

* Mida lähedasem on [[inimene]], seda võimatum on temast kirjutada. Meenutuste vood tulevad tulvana, iga viimnegi [[pisiasi]] tundub tähtis, midagi ei saa kõrvale jätta, kuni taipad - sellest inimesest ei saagi kirjutada... (lk 3)

* Ei ole petlikumat pilti kui meile enestele [[peegel|peeglist]] peegeldub. (lk 44)

* Suri ema eluaegne sõbranna. Ema tuli matuselt[[matus]]elt. Väsinud. Heitis ridiküli hooletult diivanile ja võttis matusemuljed lühidalt kokku: “Einoh, nad teevad seal kiirabihaigla surnukuuris ikka täitsa imet. Epp pole elu seeski nii hea välja näinud kui kirstus!”

:Ta väsinud hääles kõlas siiras [[kadedus]].

* Ei mäleta ka, kas oli [[kevad]], [[sügis]] või [[talv]], sest kohvikutes[[kohvik]]utes ju aastaaegu pole.

* Järgmine pilt sellelt seminarilt on, et seisan ihuüksinda kirjanike liidu pika koridori[[koridor]]i lõpus, nägu seina poole, ja nutan. Siis tunnen, et keegi puudutab mind õlast. Vaatan ja näen [[August Sang]]a üliheatahtlikke silmi[[silm]]i.

:"Hea laps, ärge nutke," ütleb ta, "praegu pole lihtsalt teie aeg. Teie olete ju [[Betti Alver|Alveri]] ja [[Marie Under|Underi]] laps."

:Võib-olla just selle August Sanga (1914-1969) [[lause]] pärast ei jätnud ma luuletamist päriselt maha. (lk 83)

* Igatahes oli kirjanike[[kirjanik]]e kongress. Tuli vaheaeg. Kirjanikkond oli puhvetis. Kuidagi endastmõistetavalt sattusin lauda koos [[Debora Vaarandi]], [[Lehte Hainsalu]] ja [[Helvi Jürisson|Helviga]]. Siis liugles meie lauast mööda kirjanike liidu esimees aastatel 1976-1983, ehitustöölise poeg, suurkommunist, hävituspataljonlane ja sõjaveteran [[Paul Kuusberg]] (1916-2003), ja ütles enda meelest mõnusalt: ““Noh, ja mida sina, Debora, siin siis niisuguste [[kirjandus]]se juhuslikult sattunud inimestega istud...” Ja liugles edasi. (lk 86)