Kinnas: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: 'Kindad on käekatted, mis kaitsevad käsi külma, määrdumise jm ebasoodsate tingimuste eest. <poem> Mis tuled kinnas kiuslemaie Vai tuled talluk taplemaie? Kinnas viiässe ke...' |
Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Kindad''' on käekatted, mis kaitsevad käsi külma, määrdumise jm ebasoodsate tingimuste eest.
20. rida:
** [[Alexandre Dumas vanem]], "Kolm musketäri". Tõlkinud Tatjana Hallap. Tallinn: Eesti Raamat 1977, lk lk 229
"Ehi [[sakslased|sakslast]] mismoodi tahes," mõtles ta, "anna talle ei tea kui peen ja [[valge]] [[särk]] selga, pangu ta [[saabas|lakksaapad]] jalga, tõmmaku kas või [[kollane|kollased]] kindad kätte, ikka on ta nagu juhtnahast tehtud; valgetest kätistest paistavad karedad punased [[käed]] ja elegantsest ülikonnast vaatab vastu [[pagar]] või heal juhul puhvetipidaja. Need karedad käed otse nõuavad naasklit või vähemalt orkestrandi [[viiul]]ipoognat."
** [[Ivan Gontšarov]], "Oblomov", II jagu, 1. peatükk. Tõlkinud [[A. H. Tammsaare]]
* Henry II kandis kuni küünarnukkideni ulatuvaid kindaid, mida ehtisid kalliskivid, ja tal oli jahikulli-kinnas, mida katsid [[kaksteist]] rubiini ja viiskümmend kaks suurt
** [[Oscar Wilde]], "Dorian Gray portree", XI peatükk. Tõlkinud A. H. Tammsaare
31. rida:
Seal ülalt, kus kaardub rõdukarniis,
õrn kinnas libiseb alla siis
ja
just kiskjate ees.
Ja pilges on
kui lausub preili Kunigund:
„Noh, [[rüütel]] Delorges, kui te [[armastus|arm]] on nii kuum,
nagu vannute mulle te iga tund,
eks tõstke mu kinnas siis üles sealt!“
[[Mees]] alla tõttabki kannapealt
ja miskiks ohtu ei hinda,
vaid otse koleda sõõri seest,
just kiskjate eest, julge käega ta tõstab kinda.
Ja kogu härraste imetlev summ
silmapilguks on
Siis ta kinda toob üles, ja terve hoov
teda kiidab täis kiha ja kaha,
57. rida:
<poem>
Ylermi, ülbe'e isanda,
tundis [[põrand|põrmanda]] pudevat,
nägi leegi lõõtsatavat,
vedasi
paiskas kindasa
ühes käega otsast löödu,
sadadeski veel sajatas:
"Enne see [[kirik]] pudeneb,
kui kukub kivista kinnas!
Enne
kui sõrm seinasta mureneb.
</poem>
72. rida:
<poem>
ära mu kinnas siis kadus sääl,
läksin kinnast otsima.
vastu tuli neiuke.
"Neiu, kas nägid üht kinnast maas?
90. rida:
palun võta vastu see!"
Kinda ma võtsin ja sõitsin säält,
sinna jätsin
</poem>
* [[Mihkel Veske]], "Kadunud kinnas"
116. rida:
Olen võimas, olen visa
valla ees ja vaarikus.
Võimsam on ehk [[jumal]]-isa
oma piksekaarikus.
130. rida:
<poem>
Maa oli märg ja
õde kambris kinnast kudus.
Kudus kinnast – kellele?
Väiksemale vellele,
udukarva
maakarva
viie vilka vardaga,
kümne kärme sõrmega.
143. rida:
<poem>
Ära koo mu käpikuisse
külmi helbeid püüda siis ei saa.
Ära koo mu käpikuisse päikest,
152. rida:
==Vanasõnad==
* [[Vesi]] laulab möldrile: kinnas kotti, [[pöial]] matti.
* Kelle küüned külmetavad, küll see kindad kätte võtab.
* [[kiivitaja|Kiivit]] toob kindatäie, [[koovitaja|koovit]] koormatäie, [[kurg]] kuhja lagedalt.
* [[Külm]] kisub kindad [[tasku|karmanist]] välja.
* Mis kindel kinda sees, see seisab meeste ees.
* Talv kisub kindad taskust.
|