Kinnas: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: 'Kindad on käekatted, mis kaitsevad käsi külma, määrdumise jm ebasoodsate tingimuste eest. <poem> Mis tuled kinnas kiuslemaie Vai tuled talluk taplemaie? Kinnas viiässe ke...'
 
Resümee puudub
1. rida:
'''Kindad''' on käekatted, mis kaitsevad käsi külma, määrdumise jm ebasoodsate tingimuste eest.
 
 
20. rida:
** [[Alexandre Dumas vanem]], "Kolm musketäri". Tõlkinud Tatjana Hallap. Tallinn: Eesti Raamat 1977, lk lk 229
 
"Ehi [[sakslased|sakslast]] mismoodi tahes," mõtles ta, "anna talle ei tea kui peen ja [[valge]] [[särk]] selga, pangu ta [[saabas|lakksaapad]] jalga, tõmmaku kas või [[kollane|kollased]] kindad kätte, ikka on ta nagu juhtnahast tehtud; valgetest kätistest paistavad karedad punased [[käed]] ja elegantsest ülikonnast vaatab vastu [[pagar]] või heal juhul puhvetipidaja. Need karedad käed otse nõuavad naasklit või vähemalt orkestrandi [[viiul]]ipoognat."
** [[Ivan Gontšarov]], "Oblomov", II jagu, 1. peatükk. Tõlkinud [[A. H. Tammsaare]]
 
 
* Henry II kandis kuni küünarnukkideni ulatuvaid kindaid, mida ehtisid kalliskivid, ja tal oli jahikulli-kinnas, mida katsid [[kaksteist]] rubiini ja viiskümmend kaks suurt pärli[[pärl]]i.
** [[Oscar Wilde]], "Dorian Gray portree", XI peatükk. Tõlkinud A. H. Tammsaare
 
31. rida:
Seal ülalt, kus kaardub rõdukarniis,
õrn kinnas libiseb alla siis
ja liivale[[liiv]]ale jääb – seda näeb igamees –
just kiskjate ees.
Ja pilges on sõnade[[sõna]]de toon ja tuum,
kui lausub preili Kunigund:
„Noh, [[rüütel]] Delorges, kui te [[armastus|arm]] on nii kuum,
nagu vannute mulle te iga tund,
eks tõstke mu kinnas siis üles sealt!“
[[Mees]] alla tõttabki kannapealt
ja miskiks ohtu ei hinda,
vaid otse koleda sõõri seest,
just kiskjate eest, julge käega ta tõstab kinda.
Ja kogu härraste imetlev summ
silmapilguks on hirmust[[hirm]]ust tumm.
Siis ta kinda toob üles, ja terve hoov
teda kiidab täis kiha ja kaha,
57. rida:
<poem>
Ylermi, ülbe'e isanda,
tundis [[põrand|põrmanda]] pudevat,
nägi leegi lõõtsatavat,
vedasi verise[[veri]]se [[mõõk|mõõga]],
paiskas kindasa kivije[[kivi]]je,
ühes käega otsast löödu,
sadadeski veel sajatas:
"Enne see [[kirik]] pudeneb,
kui kukub kivista kinnas!
Enne müürid[[müür]]id murdunevad,
kui sõrm seinasta mureneb.
</poem>
72. rida:
 
<poem>
Saaniga[[Saan]]iga sõitsin ma sohinal
külast[[küla]]st läbi [[rutt|kiiruga]];
ära mu kinnas siis kadus sääl,
läksin kinnast otsima.
 
Talusse[[Talu]]sse sisse ma sammusin;
vastu tuli neiuke.
"Neiu, kas nägid üht kinnast maas?
90. rida:
palun võta vastu see!"
Kinda ma võtsin ja sõitsin säält,
sinna jätsin südame[[süda]]me.
</poem>
* [[Mihkel Veske]], "Kadunud kinnas"
116. rida:
Olen võimas, olen visa
valla ees ja vaarikus.
Võimsam on ehk [[jumal]]-isa
oma piksekaarikus.
 
130. rida:
 
<poem>
Maa oli märg ja metsad[[mets]]ad udus[[udu]]s,
õde kambris kinnast kudus.
Kudus kinnast – kellele?
Väiksemale vellele,
udukarva hallist[[hall]]ist lõngast,
maakarva mustast[[must]]ast lõngast,
viie vilka vardaga,
kümne kärme sõrmega.
143. rida:
 
<poem>
Ära koo mu käpikuisse päikest[[päike]]st,
külmi helbeid püüda siis ei saa.
Ära koo mu käpikuisse päikest,
152. rida:
 
==Vanasõnad==
* [[Vesi]] laulab möldrile: kinnas kotti, [[pöial]] matti.
* Kelle küüned külmetavad, küll see kindad kätte võtab.
* [[kiivitaja|Kiivit]] toob kindatäie, [[koovitaja|koovit]] koormatäie, [[kurg]] kuhja lagedalt.
* [[Külm]] kisub kindad [[tasku|karmanist]] välja.
* Mis kindel kinda sees, see seisab meeste ees.
* Talv kisub kindad taskust.