Ave Alavainu: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
10. rida:
 
 
=="50:50. Elueklektika"==
Mälestusteraamat. Ajakirjade Kirjastus, 2016, 2. trükk.
 
* Mida lähedasem on [[inimene]], seda võimatum on temast kirjutada. Meenutuste vood tulevad tulvana, iga viimnegi [[pisiasi]] tundub tähtis, midagi ei saa kõrvale jätta, kuni taipad - sellest inimesest ei saagi kirjutada... (lk 3)
21. rida:
:"Ma tahan seestpoolt näha, milles asi on." (lk 13)
 
* Tänaseks on see juba nii tavaline - kes [[lugemine|lugeda]] ei viitsi, hakkab kirjutama... (lk 27)
 
* Suri ema eluaegne [[sõbranna]]. Ema tuli [[matus]]elt. Väsinud. Heitis ridiküli hooletult diivanile[[diivan]]ile ja võttis matusemuljed lühidalt kokku: “Einoh"Einoh, nad teevad seal kiirabihaigla surnukuuris ikka täitsa imet. Epp pole elu seeski nii hea välja näinud kui kirstus!"
:Ta väsinud hääles kõlas siiras [[kadedus]]. (lk 30)
 
* Et ta oli karske ja korralike eluviisidega, oligi naljakas kuulda teda pärast järjekordset haiglareisi oma valjakirjutuslehteväljakirjutuslehte uurides lausuvat: "No näed, tütar, siin ma siis nüüd istun: kolmteist diagnoosi ja kõik joodikute omad... Mida olen ma oma karskest elust saanud?!" (lk 32)
 
* Kui aus olla, siis olen ma üks teiste eludest[[elu]]dest läbijalutaja.
:Aga kes ei ole?
 
* Ei ole petlikumat pilti kui meile enestele [[peegel|peeglist]] peegeldub. (lk 44)
 
* Ei mäleta ka, kas oli [[kevad]], [[sügis]] või [[talv]], sest [[kohvik]]utes ju aastaaegu[[aastaaeg]]u pole. (lk 56)
 
* Mu poeg, kui ta oli vast 10-12 aastat vana, küsis ühel päeval mu käest täiesti tõsiselt: "Kuule, ema, kust tulevikus need vana kooli mehed võetakse?" :Hakkasin naerma: "Ei kusagilt! Endal tuleb hakata". (lk 57)
 
* Järgmine pilt sellelt seminarilt on, et seisan ihuüksinda kirjanike liidu pika [[koridor]]i lõpus, nägu seina poole, ja nutan. Siis tunnen, et keegi puudutab mind õlast. Vaatan ja näen [[August Sang]]a üliheatahtlikke [[silm]]i.
:"Hea [[laps]], ärge nutke," ütleb ta, "praegu pole lihtsalt teie aeg. Teie olete ju [[Betti Alver|Alveri]] ja [[Marie Under|Underi]] laps."
:Mõlemad poetessid olid tol ajal veel keelatud.
:Võib-olla just selle August Sanga (1914-1969) [[lause]] pärast ei jätnud ma luuletamist päriselt maha. (lk 83)
 
* Igatahes oli [[kirjanik]]e kongress. Tuli vaheaeg. Kirjanikkond oli puhvetis. Kuidagi endastmõistetavalt sattusin lauda koos [[Debora Vaarandi]], [[Lehte Hainsalu]] ja [[Helvi Jürisson|Helviga]]. Siis liugles meie lauast mööda kirjanike liidu esimees aastatel 1976-1983, ehitustöölise poeg, suurkommunist, hävituspataljonlane ja sõjaveteran [[Paul Kuusberg]] (1916-2003), ja ütles enda meelest mõnusalt: ““Noh"Noh, ja mida sina, Debora, siin siis niisuguste [[kirjandus]]se juhuslikult sattunud inimestega istud..." Ja liugles edasi. (lk 86)
 
* [[Arvi Siig|Siig]] oli vene fänn ja [[Rudolf Rimmel|Rimmel]] lüüriline [[miilits]].
:Kenad mehed mõlemad, aga kui hakata mõtlema, et ametlikku luulekirjandusse ilma Nooruse filtrita tavaliselt ei pääsetud, siis tuleb [[masendus]] peale: nad [[toimetaja|toimetasid]] algajaid üle 30 aasta oma [[maitse]] järgi, mis oli üdini ettevaatlik ja väga keskmine. Me ei saa kunagi teada, kui palju tõelisi [[anne|andeid]] nad ukse taha jätsid. (lk 88)
 
* Lauluväljaku ja [[Russalka]] vahelisel sirgel, kui auto hakkas just kiirust võtma, sõitis [[Edgar Savisaar|Savisaare]] [[auto]] kõrvale beež sõiduauto, selle eesistmelt juhi kõrval küünitas poolest kerest aknast välja ilus [[mees]], blond aarjalane, [[püstol]] Edgarile suunatud; nende auto sõitis meie autoga “sammu”"sammu", ja ilus mees ütles ehedas [[eesti keel]]es:
:"Täna me sind ei tapa, aga me saame su iga kell kätte!"
:Tema auto andis gaasi.
:See kõik kestis vaid mõne sekundi ja ma vaatasin seda, nagu vaadatakse mingit etendust[[etendus]]t teiselt rõdult.
:Ei mäleta, et Edgar oleks verest välja läinud. Ta ütles vaid:
:"Nii. Ja nüüd lubage mulle, et te sellest vahejuhtumist kellelegi ei räägi." (lk 113)
 
* Mõtlesin talle [tütrele] häid kombeid õpetada ja kui taas kord [[Tallinn]]a läksime, viisin ta Gloria restorani[[restoran]]i pidulikule lõunale. Gloria oli 1970. aastatel kõrgklassi koht. Parteiladvik käis seal lõunastamas ja ega õhtuti samuti igaüht sisse lastud.
:/---/
:Saatuse või jumal-teab-kelle tahtel juhtus onukesel [[õnnetus]]: [[leib|leivatükk]] kukkus maha. Mehike (nimetan nii, sest ta oli lüheldane, ümara näoga ja punapõskne) võttis leiva üles, asetas siivsalt oma leivataldrikule ja võttis uue.
:Kata jälgis toimuvat. Ta silmad[[silm]]ad läksid aina suuremaks. Siis käratas nii, et kogu partei ja [[valitsus]] kuulsid: “Anna"Anna [[suudlus|musi]], idioot!" (lk 133-134)
 
* Kõige esimene [[tarkus]] ehk elutõde oli: "Äi elamisess ole muud taris kui öönesnöu ja supi[[lusikas]]..."
:Teine: "Ega [[raha]] ole [[rukis|rugis]], et ainult [[sügis]]e saab." (lk 153-154, juhunoppeid hiidlaste ütelungidest)
 
* 1981. aasta 7. veebruaril [[sünd]]is meil Tiiduga poisslaps Peeter. Ja siis algas üks jauramine: [[laps]] tuleb [[ristimine|ristida]], laps tuleb ristida. Ei olnud minul paadunud [[ateist]]ina seda mõtetki pähe tulnud. /---/
:Sõitsin jälle [[Uku Masing|Uku]] juurde.
:Uku suhtumine oli äärmiselt lihtne ja eluterve: "Haiget ei tee ja võib-olla aitab."
68. rida:
 
* Ühel sellisel korral tuli juttu [[Puškin]]ist ja [[tõlkimine|tõlkimisest]]. [[Betti Alver|Bettil]] oli raamaturiiuli serval üks nagu kunstiõpilastele joonistamiseks mõeldud kipskäsi.
:"Tead," ütles Betti poolsaladuslikult müstilise [[hääl]]ega, "ega mina ise tegelikult Puškinit tõlgigi,W" nüüd hakkas ta natukene plikalikult itsitama ja osutas käele, "see seal tõlgib..." (lk 179)
 
==Välislingid==