Kelder: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ' * [Hamlet:] Lubage üksikasjalikumalt küsida: millega, mu head sõbrad, olete te ära teeninud, et Fortuna saadab teid siia vanglasse? :[Guildenstern:] Vangla...'
 
Resümee puudub
9. rida:
:[Hamlet:] Ja ongi: suurepärane vangla, kus on palju urkaid, konge ja keldreid. Taanimaa on üks hullemaid.
** [[William Shakespeare]], "Hamlet", II vaatus, 2. stseen. Tõlkinud [[Georg Meri]].
 
 
* "Aga kus ta siis lõpuks on?" karjus d'Artagnan. "Kus on Athos?"
15. rida ⟶ 16. rida:
:"Püha heldus! Ei, härra. Meie peaksime teda keldris hoidma? Te siis ei tea, mis ta seal keldris teeb? Oh, kui te suudaksite ta sealt välja tuua, oleksin teile elu lõpuni tänulik, austaksin teid nagu oma [[kaitsepühak]]ut."
** [[Alexandre Dumas vanem]], "Kolm musketäri". Tõlkinud Tatjana Hallap. Tallinn: Eesti Raamat 1977, lk 273
 
 
* [Rein Annale:] On inimesi, kes ühtki asja muidu teha ei saa, kui kaotavad aru, niisuke [[inimene]] on tema. Asutas omale töökoja, pidi ei tea mis ära tegema, aga nüüd [[rooste]]tavad tööriistad lõksudes, [[töö]]d ei ole, ei tulegi, sest põle kohta, kust ta tuleks. Ehitas keldri, mis oleks paras Kõrbojale, aga mis teeb Katku niisukese keldriga? Mitte kui midagi. Ei osand [[viin]]ast saadud [[raha]] kuhugi paremasse paika panna. Nüüd on Katku endine vana Katku, ainult kelder on teisest ilmast pärit. Inimesed hüüavadki teda ennast mitte enam Katku, vaid Keldri Villuks, niisuke kelder on nüüd Katkul.»
** [[A. H. Tammsaare]], "Kõrboja peremees", 7. peatükk
 
 
* Keset [[öö]]d ja [[pimedus]]t kõlas suurtükipauk, millele järgnes teine.
:"Aa, signaal! [[Vesi]] tõuseb!» mõtles ta [Svidrigailov]. "Madalamatel kohtadel voolab [[hommik]]uks [[tänav]]aile, täidab keldrid ja võlvialused, [[rott|keldrirotid]] pistavad ujuma ja inimesed hakkavad keset [[tuul]]t ja [[vihm]]a märjalt ja vandudes oma kolu ülemistele korrustele kandma…
** [[Fjodor Dostojevski]], "Kuritöö ja karistus", VI osa, 6. peatükk. Tõlkinud A. H. Tammsaare
 
 
* Need väikesed [[laps]]ed ja noored olid loonud keldritesse ja põlenud [[maja]]de [[varemed|varemetesse]] oma [[ühiskond|ühiskonna]]. Kui küsisime, kes on nende juht, siis vahetasid nad alati [[pilk]]e ja ütlesid: Piiter. Teadsin, et see oli [[linn]]a hüüdnimi, aga Piiter tundus olevat tänavalastele niisama elav inimene kui mina või sanitar. Kui palusime, et nad Piiterist jutustaksid, siis kehitasid lapsed õlgu ja ütlesid, et ta on vanamees, kes liikus vaid pimeduses.
30. rida ⟶ 34. rida:
* [[Sõna]]d - nagu ma sageli kujutlen - on väikesed majad oma keldri ja [[pööning]]uga. Terve [[mõistus]] elab esimesel korrusel, alati avatuna "väliskaubandusele", samal tasapinnal teistega, möödujatega, kes kunagi ei [[unistus|unista]]. Minna sõna majas [[trepp|trepist]] üles, see tähendab eralduda aste astmelt. Laskuda keldrisse, see tähendab unelda, eksida ebakindla [[etümoloogia]] kaugetesse [[koridor]]idesse, otsida sõnadest aardeid, mida sealt pole võimalik leida. [[Luuletaja|Poeedi]] elu - see on tõusmine ja laskumine sõnades. Tõusta liiga kõrgele või laskuda liiga madalale on lubatud poeedile, kes ühendab maise taevasega. Kas üksnes [[filosoof]]i on teised temasugused mõistnud elama alati esimesel korrusel? (lk 216)
** [[Gaston Bachelard]], "Ruumipoeetika". Tõlkinud Kaia Sisask. Vagabund 1999
 
 
* Mass on alati nagu kindlus piiramisrõngas, kuid teda piiratakse kahelt poolt: tal on [[vaenlane]] [[müür]]ide taga ja tal on vaenlane keldris.
** [[Elias Canetti]], "Massid ja võim". Tõlkinud [[Mati Sirkel]]. Tallinn: Vagabund, 2000, lk 25
 
 
* Kui [[Eesti]] jälle vabaks sai, mõtlesin mina, et Kawe keldrisse tuleb [[muuseum]], et sinna pannakse vähemalt mälestustahvlid neile inimestele, kes seal hukati, et seda kohta kunagi ei unustata - see tundus nii loomulik; niisamuti et kunagi ei unustata, mis toimus Pagari tänaval. Kawe keldrimajas aga hakati müüma Peetri pitsat ja sinna, kus ''pagarid'' oma ohvreid üle kuulasid, ehitati luksuskorterid.
** [[Mari Saat]], "Matused ja laulupeod". Petrone Print, 2015, lk 82-83
 
 
 
* [[Punane]] maja oli suur ja vana ning täis kägisevaid treppe ja kiivas [[uks]]i.
41. rida ⟶ 49. rida:
:Ülejäänud osa [[aasta]]st oli maja täis suuri inimesi, lapsi ja vöödilisi [[kass]]ipoegi.
** [[Ole Lund Kirkegaard]], "On üks ninasarvik Otto". Tõlkinud [[Arvo Alas]]. Tallinn: Eesti Raamat 1982, lk 5
 
 
 
<poem>
49. rida ⟶ 59. rida:
</poem>
* [[Heiti Talvik]] "Surmatants"
 
 
==Välislingid==