Nora Ikstena: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
7. rida:
* "Mātes piens" (2015) - "Emapiim", 2018, tõlkinud Ilze Tālberga ja [[Contra]]
 
=="Neitsi õpetus"==
Loomingu Raamatukogu 2011, nr 13-14.
 
* ''Ārmaztōks, ārmaztōks, ārmaztōks'' — hüüavad [[lind|linnud]] [[valgus]]e poole. Valgus loob [[vari|varje]]. Lindude varjud, [[inimene|inimeste]] varjud. Varjud mäletavad, et valgus tuleb. [[Vesi]] ja [[elu]], ja [[neitsi]], kelle vallutab valgus.
14. rida:
* [[Mõtlemine|Mõtle]], mis sa mõtled. Ära [[mõte]]tega endale viga tee. Mõtted on nende enese toodang. Sellest pole midagi, et neid saab peita võõraste [[silm]]ade eest. Sinu silmad näevad neid, sinu [[kõrv]]ad kuulevad neid, sinu [[suu]] hingab neid, sinu [[mõistus]]es nad toimuvad. Parem vaata oma [[jalg]]ade ette. Astu purret mööda üle [[saatus]]est, mida lubad endale mõtetes. Saatus on alati õigel ajal kohal. Sina pead samuti õigel ajal valmis olema. Täpne külaline. (lk 12)
* Asnāte on teel. Ta tahab jõuda kohta, kus Ede sünnitas Milda, sest Milda sünnitas Ārija, sest Ārija sünnitas Astrīda, sest Astrīda sünnitas Asnāte.
„Nagu"Nagu [[piibel|piiblis]]," mõtleb Asnāte, „kui"kui seal vaid ei oleks [[mees|mehed]] sünnitamise loorbereid endale võtnud."
* "[[Maailm]] muutub," öeldakse, „keegi on selle kõik välja mõelnud..." Maailm on nagu [[madu|uss]], kellel on kogu aeg tarvis uut [[nahk]]a. Aga tema tung keel välja ajada ja nõelata ei muutu. (lk 13)
* Ta on ihuüksi seiklusse astunud. Et ühineda ajaga. Anduda ajale. Nad kohtuvad siinsamas üksildasel teel. Aeg libistab oma kareda käe tema džempri alla, tema soe ihu vastab aja puudutusele. Mineviku võdinad, oleviku kananahk, tuleviku värinad. Aja suu tema õhetava kõrva juures. Aja nägu tema rinna kohal. Aja käsi tema süles. Aeg tema jalge ees. Aja sõrm tema huultel. Et ta oskaks vaikida salajastest sidemetest üksildasel teel. (lk 16)
* Mida näevad mu silmad? Mitte tõelust, vaid ainult peegelpilt klaasseinalt.
21. rida:
* Asnāte läheb kobamisi läbi musta [[köök|köögi]] [[pimedus]]e. Avab ukse rõskesse ja prügisesse tuppa. [[Taevas|Taeva]] öine valgus näitab lauda toa nurgas [[aken|akna]] all. Kord kattis seda tikitud laudlina, kord vakstu, kord [[ajaleht|ajalehed]]... Vahel sõtkuti seal piparkoogitainast, kord puhastati seal [[pohl]]i, kord rapiti [[heeringas|heeringaid]], kord loeti piiblit, kord kirjutati seal arveid, kord avaldati seal ilukirjas [[armastus]]t, kord löödi laua ümber [[laul]]u, kord võeti napsu, nuteti, kord rebiti seal midagi katki ja parandati ära... (lk 20)
* Jessake, millised [[kanarbik]]uväljad. Kusagil Šūšli [[mets]]ade taga või Penderkalnsis. Sinakas[[hall]] sõba maailmast väljaaetutele. Katab kõik maa [[haav]]ad. Neile haavadele ei piisaks isegi puuda [[sool]]a riputamisest. "[[Lilla]] kanarbik, keda sa peidad, kellele oled oma [[süda]]me andnud?" Ārija [[uni|magab]] lahtiste silmadega ja näeb [[unenägu|und]]. (lk 27)
* „Tule"Tule minuga. Siin läheb varsti [[põrgu]]ks ja sa ei armasta oma meest," ütleb ta Ārijale, kui Sinivereliste imperaator oma eksinud lambukesi koju kutsub.
:„Ma"Ma armastan Alogsit [järv] ja Alogs armastab mind," vastab Ārija siis baltisakslasele, selleks et korvis, millе ta annab, oleksid [[lill]]ekesed.
:Põrgu? [[Läti]] on [[paradiis]], ja sel on oma [[president|presidendist]] Juht ja eksporditulusid toov Peekon, kes teda kaitsevad. Ārija ei oska maitsta paradiisi vilju — ta põeb Kalveksite mustast köögist saadud vasakpoolsusehaigust[[vasakpoolsus]]ehaigust. Lapsest saadik. (lk 28)
* „Ulmanis"Ulmanis hoiab Lätit nagu oma last." Gubens tõstab taldrikule puuvilja[[kook]]i keedukreemiga.
:[Ārija:] „Kui"Kui sõna ei kuula, siis nurka, ja suu kinni." (lk 29)
* Paralleelmaailmade[[Paralleelmaailm]]ade lehvikutes[[lehvik]]utes tõelusest[[tõelus]]est valjult ei räägita. Tõelus on keelatud. Tõelusega võivad ollä salasidemed täpselt nagu salaarmukesegasala[[armuke]]sega. Ja [[inimsugu]] ei suuda taluda palju tõelust. Tõelus on kivistunud nagu fossiilid[[fossiil]]id. Kord olid nad [[teokarp|teokarbid]], kord [[merikapsas|merikapsad]], kord [[kahepaiksed]], kord meduusid[[meduus]]id, kord merihobud[[merihobu]]d, kord planktonid[[plankton]]id, kord [[vetikas|vetikad]], kord [[meritäht|meritähed]]. Nüüd on nad kivistised[[kivistis]]ed, mida hoida kirjutuslaual. Tardunud tõelus, mis siiski end meelde tuletab. Hetked, mil ta surub end läbi aja ja puudutab sind otseselt, ilma vahendajateta. Inimsoost Asnāte kannab endas sel hetkel tõelust. (lk 34)
* Sina ei pea vastuvoolu ujuma.
:Sina ei pea üks kord lõikama ja seitse korda mõõtma.
49. rida:
:Harjumus hirmus elada ajab hulluks. Aga hirm seab tõkkeid ainult äärmuslikes olukordades — näiteks mõtlemisel. (lk 74)
* "Noh, neitsi Maarja, võtame," sirutab Monja täis pitsi Asnāte poole.
:„Kohe"Kohe näed kogu tõde," ütleb ta pitsi tühjendades. Asnāte kastab huuli teravalt lõikava joogiga. Viisakuslonks viskab äkilise kukerpalli[[kukerpall]]i ja põletab kõri.
:„А tõde ei ole loll, ei anna kohe kätte," joob Monja teise pitsi.
* Monja põskedele ilmuvad tumepunased laigud. [[Piht|Pihile]] ta juba ei lähe. Enne näidake, kuidas see [[patt]] välja näeb. Kas selline nagu kooritud [[kartul]]? Monja teab oma teed, ainult jumal, lits, ei armasta teda. (lk 77)
* Astrīda ei ütle ühtki sõna, kuid tema silmad räägivad.
:...et [[viigipuu]] ei Õitse, et [[viinapuu]]l ei tule marju ja õlipuul[[õlipuu]]l [[õli]], et ei ole [[leib]]a ega soola, et [[liilia]]d ei lõhna, et armastuse [[õun]]ad on kibedad, et [[kaev]]ud kuivavad, et mandlipuud[[mandlipuu]]d kuivavad, et [[tuvi]]d on vaikinud... (lk 78)
* Mulle tundub, et minu mõistus ei ole segi, aga kui ma hakkaksin seda kellelegi selgitama, kinnitaks see mu kurba diagnoosi. Aga see on ikkagi õige, et ma olen siin ja et mind seotakse [[voodi]] külge kinni. Aga mulle näib, et emal on siin minuga kergem hakkama saada. Need elu valvurid[[valvur]]id on ikka veidrad inimesed, nad arvavad, et elu külge võib siduda nagu [[hullumaja]] voodi külge. (lk 80)
* Ole julge elama, kuigi veel täna ei tea, kas homme oled olemas.
:Mõista enda üle kohut ise, ükski [[kohus]] ei ole õiglane.
:Kaaruta oma mõtteid kui [[hein]]aks niidetud rohtu, et see ei hakkaks oma niiskuses[[niiskus]]es mädanema.
:Kuku, et tõusta, sest kes ei kuku, ei saa tõusta.
:Võta oma hingele selline koorem, mida [[keha]] suudab kanda.
63. rida:
:Ravi eluhaavu elusoolaga.
:Hoiata oma silmi, et nad näeksid, mida näevad, mitte seda, mida tahavad näha.
:Vala eilne vesi kannust[[kann]]ust välja, et võiksid selle uuesti täita.
:Tunne mõistusega ja mõtle tunnetega.
:Tee vahet maa ja taeva, [[päike]]se ja [[kuu]], hea ja halva vahel.
:Aja [[niit]] nõelasilma[[nõel]]asilma ja paranda maailma, kui su üle naerdakse.
:Seo ekslev [[paat]] paadisilla külge, tee algab ja lõpeb samas kohas.
:Kirjuta surma [[nimi]] [[liiv]]ale, et elutuulelu[[tuul]] selle laiali puhuks.
:Jumal on veel nimeta.
:Hüüa teda nimepidi. Hüüa nimepidi. (lk 98)