Redaktsioon: 19. september 2020, kell 02:09 redigeeri Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 51 934 muudatust Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 19. september 2020, kell 02:15 redigeeri eemalda Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 51 934 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
14. rida: * [[Mõtlemine\|Mõtle]], mis sa mõtled. Ära [[mõte]]tega endale viga tee. Mõtted on nende enese toodang. Sellest pole midagi, et neid saab peita võõraste [[silm]]ade eest. Sinu silmad näevad neid, sinu [[kõrv]]ad kuulevad neid, sinu [[suu]] hingab neid, sinu [[mõistus]]es nad toimuvad. Parem vaata oma [[jalg]]ade ette. Astu purret mööda üle [[saatus]]est, mida lubad endale mõtetes. Saatus on alati õigel ajal kohal. Sina pead samuti õigel ajal valmis olema. Täpne külaline. (lk 12) * Asnāte on teel. Ta tahab jõuda kohta, kus Ede sünnitas Milda, sest Milda sünnitas Ārija, sest Ārija sünnitas Astrīda, sest Astrīda sünnitas Asnāte. :"Nagu [[piibel\|piiblis]]," mõtleb Asnāte, "kui seal vaid ei oleks [[mees\|mehed]] sünnitamise loorbereid endale võtnud." * "[[Maailm]] muutub," öeldakse, ~~„keegi~~"keegi on selle kõik välja mõelnud..." Maailm on nagu [[madu\|uss]], kellel on kogu aeg tarvis uut [[nahk]]a. Aga tema tung [[keel]] välja ajada ja nõelata ei muutu. (lk 13) * Ta on ihuüksi seiklusse astunud. Et ühineda ajaga. Anduda ajale. Nad kohtuvad siinsamas üksildasel teel. Aeg libistab oma kareda käe tema džempri alla, tema soe ihu vastab aja puudutusele. Mineviku võdinad, oleviku kananahk, tuleviku värinad. Aja suu tema õhetava kõrva juures. Aja nägu tema rinna kohal. Aja käsi tema süles. Aeg tema jalge ees. Aja sõrm tema huultel. Et ta oskaks vaikida salajastest sidemetest üksildasel teel. (lk 16) * Mida näevad mu silmad? Mitte tõelust, vaid ainult ~~peegelpilt~~[[peegel]]pilti ~~klaasseinalt~~[[klaas]]seinalt. :Mida piirab klaassein? Tõde ettekujutatud tõelusest. Piiramine on alati ~~nõdrameelsuse~~[[nõdrameelsus]]e tunnus. Hing juhmistub, pekseldes vastu klaasseina nagu lind vastu akent. Valu käes ei suuda enam valu tunda. Ettekujutustest tuimestatud hing, mis veel mäletab oma esialgset jõudu ja püüdleb tõe poole. (lk 18) * Asnāte läheb kobamisi läbi musta [[köök\|köögi]] [[pimedus]]e. Avab ukse rõskesse ja ~~prügisesse~~[[prügi]]sesse tuppa. [[Taevas\|Taeva]] öine valgus näitab lauda toa nurgas [[aken\|akna]] all. Kord kattis seda tikitud [[laudlina]], kord vakstu, kord [[ajaleht\|ajalehed]]... Vahel sõtkuti seal piparkoogitainast, kord puhastati seal [[pohl]]i, kord rapiti [[heeringas\|heeringaid]], kord loeti piiblit, kord kirjutati seal arveid, kord avaldati seal ilukirjas [[armastus]]t, kord löödi laua ümber [[laul]]u, kord võeti napsu, nuteti, kord rebiti seal midagi katki ja parandati ära... (lk 20) * Jessake, millised [[kanarbik]]uväljad. Kusagil Šūšli [[mets]]ade taga või Penderkalnsis. Sinakas[[hall]] sõba maailmast väljaaetutele. Katab kõik maa [[haav]]ad. Neile haavadele ei piisaks isegi puuda [[sool]]a riputamisest. "[[Lilla]] kanarbik, keda sa peidad, kellele oled oma [[süda]]me andnud?" Ārija [[uni\|magab]] lahtiste silmadega ja näeb [[unenägu\|und]]. (lk 27) * "Tule minuga. Siin läheb varsti [[põrgu]]ks ja sa ei armasta oma meest," ütleb ta Ārijale, kui [[Adolf Hitler\|Sinivereliste imperaator]] oma eksinud lambukesi koju kutsub. :"Ma armastan Alogsit [järv] ja Alogs armastab mind," vastab Ārija siis [[baltisakslane\|baltisakslasele]], selleks et korvis, millе ta annab, oleksid [[lill]]ekesed. :Põrgu? [[Läti]] on [[paradiis]], ja sel on oma [[president\|presidendist]] Juht ja eksporditulusid toov Peekon, kes teda kaitsevad. Ārija ei oska maitsta paradiisi vilju — ta põeb Kalveksite mustast köögist saadud [[vasakpoolsus]]ehaigust. Lapsest saadik. (lk 28) * "[[Ulmanis]] hoiab Lätit nagu oma last." Gubens tõstab taldrikule puuvilja[[kook]]i keedukreemiga. :[Ārija:] "Kui sõna ei kuula, siis nurka, ja suu kinni." (lk 29) * [[Paralleelmaailm]]ade [[lehvik]]utes [[tõelus]]est valjult ei räägita. Tõelus on keelatud. Tõelusega võivad ollä salasidemed täpselt nagu sala[[armuke]]sega. Ja [[inimsugu]] ei suuda taluda palju tõelust. Tõelus on kivistunud nagu [[fossiil]]id. Kord olid nad [[teokarp\|teokarbid]], kord [[merikapsas\|merikapsad]], kord [[kahepaiksed]], kord [[meduus]]id, kord [[merihobu]]d, kord [[plankton]]id, kord [[vetikas\|vetikad]], kord [[meritäht\|meritähed]]. Nüüd on nad [[kivistis]]ed, mida hoida kirjutuslaual. Tardunud tõelus, mis siiski end meelde tuletab. Hetked, mil ta surub end läbi aja ja puudutab sind otseselt, ilma vahendajateta. Inimsoost Asnāte kannab endas sel hetkel tõelust. (lk 34) * Sina ei pea vastuvoolu ujuma. :Sina ei pea [[üks]] kord lõikama ja [[seitse]] korda mõõtma. :Sina ei pea rääkima nagu [[jumal]]a suust. :Sina ei pea elama, silmad lahti.

Nora Ikstena: erinevus redaktsioonide vahel