Auto: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
26. rida:
* [Laura:] Astun, mõned pakid käes, üle uulitsa, seisan parajasti keset sõiduteed — seal tuiskab nurga tagant üks auto wälja ja täie hiiliga minu poole nagu näljane [[hunt]]! — Röögatab — röögatab weel kord — aga jalad on mul maa küljes kinni, mõte halwatud — ma näen ennast juba rataste all ja pigistan silmad kinni. — Korraga —
:[Sander:] Korraga kistakse sind tagasi?
:[Laura:] (''käed põlwede ümber'') Ei, see oleks labane. — Korraga olen maast lahti ja kellegi süles. Mind kantakse nagu last kätel üle uulitsa ja seatakse ilusti jälle jalule.
:[Sander:] Aa! — Ja see kangelane oli?
:[Laura:] Üks suurispea-kull.
** [[Eduard Vilde]], "Pisuhänd", I vaatus
* Kõik sõitsid oma autodega, kõik tema tuttavad ja paljud kooliõedki, aga temal polnud selleks vähematki lootust. Nüüd mitte enam! Enne võis ta isalegi peale ajada, et see endale auto ostaks, aga nüüd oli ka see lootus läbi. Muidugi, isa polnud kunagi nõus autot ostma, sest ta ütles alati, temal ei olevat vekslitele vaja allkirju korjata, milleks siis auto, aga hea oli seegi, et võis isaga sellest üks või teine kord rääkida.
: Indrek oli autoostmises Vesiroosi vastand. Kui Karin temaga sellest juttu tegi, ütles ta kohe, et — müüme maja ära, siis saame auto. See vihastas Karinit hirmsasti, sest ega ta ometi oma lastega saa autosse elama asuda.
** [[A. H. Tammsaare]], "Tõde ja õigus" IV, 7. peatükk
* [[Minni Nurme|Minni]] ostis selle [Moskvitš 400] 1951. aastal [[Harriet Beecher Stowe]]'i romaani "[[Onu Tomi onnike]]" tõlkehonorari eest ja õppis ka ise autot juhtima, kuna ta abikaasa [[Aadu Hint]] keeldus seda kategooriliselt tegemast. /---/ Ema rääkis, et tal oli sõidutundi minnes alati mure, et ta ei jõua sealt elusana enam koju tagasi, ning iga kord autojuhtimist õppima minnes rivistas ta kõik oma [[laps]]ed üles ja [[suudlus|suudles]] meid kõiki hüvastijätuks.
** [[Eeva Park]], "Minu kuninglikud kaelkirjakud". Tallinn: Hea Lugu, 2018, lk 56
| |||