Mari Järvelaid: erinevus redaktsioonide vahel

resümee puudub
Resümee puudub
 
 
* [[Vihkamine]] on mõistuse[[mõistus]]e tuumarelv.
* Koht, mille nõrkust[[nõrkus]]t ära saab kasutada, on [[aju]] kõige ürgsemas osas paiknev ellujäämisinstinkt, millel on vaid kolm kiiret reaktsiooni – vihka ja võitle, tunne hirmu[[hirm]]u ja põgene või püüa jääda märkamatuks teeseldes surnut kui puudub võimalus rünnata või põgeneda. Seega on vihkamine loodud mobiliseerimaks meid võitluseks ähvardava ohuga.
* [[Inimene|Inimesel]] on instinktidele ülemuslik [[mõtlemine]], kuid instinktide kõrval on mõtlemine aeglane ja ebatäiuslik. Nii on meie nõrkus uskuda pimesi kõike, mis lubab meile [[elu]] ja viljakuse parandamist. Täielikult religioonile[[religioon]]ile või ideoloogiale[[ideoloogia]]le andunud inimene kogeb sellest kõikehõlmavat rõõmu[[rõõm]]u ja heaolutunnet isegi siis, kui see [[usk]] või ideoloogia on teda hävitav.
* Kui ideoloogia on inimese jaoks ülima tähtsusega, siis meie aju nõrk koht annab võimaluse fanatismiks ja fanaatiliseks vihkamiseks. Ideoloogia aitab inimesel sellisel juhul leida [[elu mõtetmõte]]t ja eesmärki. Uskudes midagi, kipume tõlgendama meist erinevat ähvardusena meie elule ja viljakusele. Julmimad teod [[inimkond|inimkonna]] [[ajalugu|ajaloos]] on enamasti tekkinud tülist religiooni, [[poliitika]] ja kultuuri[[kultuur]]i pärast.
* Kui mõtlemine küllastub vihkamisest, ei ole enam mingeid piiranguid vihatu hävitamiseks. Siinkohal pole abi inimmõistusest – see ei taga ratsionaalset käitumist. Kui vihkamist ja märterlust ülistav rühmitus või rahvas saab enda kätte mõjusad relvad, siis on kerge tulema soov neid käiku lasta.
* Rabav on see, kuidas inimesed kaotavad vihates võime vihatavale kaasa tunda. Vihkamine on vihatava kannatuste suhtes pime. See teeb võimalikuks ilma igasuguse halastuseta piinamise ja piirideta julmuse.