Redaktsioon: 13. september 2020, kell 10:52 redigeeri Pseudacorus (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 36 363 muudatust →‎"Kuningaonni kuningas" ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 20. september 2020, kell 19:18 redigeeri eemalda Pseudacorus (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 36 363 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
1. rida: '''Nikolai Baturin''' (5. august 1936, Arumetsa küla, Suislepa vald, Viljandimaa – 16. mai 2019) oli eesti ja mulgi kirjanik. * [[Õnn]], see rumal väheviljakas [[tunne]], ei kinnistu pikemalt maailmapilti. Või on nagu pidupillak – mida kauemaks jagub [[viin]]a, seda pikemalt valutab [[pea]]. * Kui mu tulek sesse kõrvepaika oli minu enese jaoks uudne ja üllatav, siis [[loodus]] ei teinud sellest väljagi. Ta oli juba näinud enda taustal [[inimene\|inimesi]] ja ma ei paistnud talle neist parem ega halvem. Looduse [[ükskõiksus]] ei ole solvav. * Ootamatult avastasin, et niipalju üleloomulikku, kui selleks vaja läheb, leiab inimene eneses. * Ma ei lugenud midagi, ainult õppisin: iga [[öö]] taevast ja igast oma ~~päevast~~[[päev]]ast. Nii et kaks [[raamat]]ut mul ikkagi oli. Aga siiski ei tahtnud ma kuuluda ~~tähtede~~[[täht]]ede hulka, et olla lähemal taevale, vaid kuuluda [[puu]]de hulka, et olla lähemal inimestele. ** "Karu süda" 20. rida: * [[Tarkus\|Tark]] olla tähendab teada, mida pole tark teada. (lk 11) * Kui [[laul]] lõpeb, keerab ta [[raadio]] kähku kinni, sest ta on tähele pannud, et sellele, mis sulle meeldib, järgneb midagi niisugust, mis eelneva poolenisti hävitab. (lk 18) * [Tavim:] [[Inimene]] on [[saatus]]e tööriist, mõnikord üsna nüri. (lk 27) * [Tavim:] Sa küsi omajalt midagi, siis kuuled, kui kohutavalt [[vaesus\|vaeseid]] inimesi on olemas. (lk 27) * [Tavim:] Need, kes millegagi hakkama pole saanud, on alati valmis seletama, kuidas nad sellega hakkama said. (lk 32) 27. rida: :"Kujutlusvõimet?" küsib evenk. "On see midagi sellist, mille peal kunagi on saanud [[kala\|kalu]] praadida?" (lk 33) * [Tavim:] Kui teiselt enam midagi võtta ei ole, siis võetakse temalt ka see ära... (lk 39) * [[Joomine\|Joome]] eikellegi terviseks. Tema [[tervis]] peaks küll kehv olema. (lk 40) * Tähekülv. Tegelikult pole seegi muud kui ~~[[täht]]ede~~tähtede ülepeakaela allakukkumine - läheb ju lõpuks tüütavaks millestki kinnihoidmine, olgu see või [[taevas]]. (lk 42) * "... poisipõlves olin ma kusagilt kuulnud, et kui kirjutada oma salasoov mõõna ajal [[liiv]]ale, siis tõusulaine haarab selle kaasa... Mõistagi - mis on [[meri\|mere]] käes ühe poisikese soovi täita!" :"Noh," küsis evenk teadjatoonil, siiski nagu huvi varjust, "kas täitus?" 37. rida: * Need, kes alati [[tee]]l on, ei [[rutt\|kiirusta]] kunagi. [[Vihm]] ei pääse minu eest kuhugi. Ma jõuan talle järele enne [[õhtu]]t. Kui õhtu ei jõua pärale enne mind. [[Rõõm]], mis meid siis valdab! Vihma peadpööritav kukkumiserõõm. Inimese rõõm, et pole see vihm minust märjem sugugi. (lk 52) * Laas on mu [[kodu]] ja koda ja turvapaik. Juba poisipõlves elasin rohkem enda seas kui teiste hulgas. See tuli [[hirm\|kartusest]] end mõnes suures kõledas inimeses ära kaotada. (lk 53) * Pilkane-must [[moon]]iõis avab oma lehed. Ja suleb. Isemeelsemad värvidki lahustab [[öö]]. (lk 55) * On öö ja on [[Kuu]]. Öövarjus, kuu paistel näen mõnda selgemini kui ~~[[päev]]al~~päeval. [[Päike]]sevalgus on selleks liiga are. See tungib põhjani sealgi, kus põhja pole. See, mida mina näha püüdlen, näib tundvat inimvaimu ~~nõrkust~~[[nõrkus]]t - otsida pinnalt või põhjast. Ja hõljub püüdmatult vahepeal. Kuupaiste piiril. (lk 56) * Üle öötaeva reaktiivlennuki helendav jälg. Nagu piitsavorp üle tumeda selja. Taevast tohivad nad piitsutada, vett võivad nad mürgitada ning pole midagi, mida nad ei tohiks teha [[Maa (planeet)\|Maaga]]. (lk 57) * ... juba üksnes s o o v [[vikerkaar]]eni jõuda tähendab selle põgusat puudutamist. (lk 61) 46. rida: * Ta vaatas neid nagu poisiklutt [[täiskasvanu]]id, taskus kada ja õues ilus [[ilm]]. (lk 66) * Öeldud on: [[loom]] on loom ja inimene on inimene, ja ma ei tea juhust, kus metsloom poleks sellest kinni pidanud. Inimene on inimene võimalust mööda või võimalusest mööda, ja ma ei tea juhust, kus ta sellest kinni poleks pidanud. (lk 73) * Kusagil südataigas, eemal teedest ja asulatest, kaugel rahvarohkete [[linn]]ade kivilaantest - nende ~~põhimõtetest~~[[põhimõte]]test, sätetest, [[kord\|korrast]] ja korraarmastusest; pügatud ~~murust~~[[muru]]st, prahiurnidest, ~~loomaaedadest~~[[loomaaed]]adest, iluhekkidest, loosidest, ~~paraadidest~~[[paraad]]idest - kaugel kõigest, mis ~~[[Loodus]]e~~Looduse suure puhta palge ees näib jantlik ja naeruväärne. Ent ilma milleta [[maailm]] ei saa. Ei saa toota kohvikoort, uut [[täiuslikkus\|täiuslikku]] elu ega uusi täiuslikke pomme... (lk 75) * "Emake!" ütleb ta [Päevalill] pead kallutades, "kelle sa sihuke oled?!" :"Iseenda," ütlen, kebjasti oma [[riided\|riideid]] nöörilt alla noppides. 58. rida: ==="Kuningaonni kuningas"=== * Selles ebaproportsionaalses maailmas püüti siiski ka midagi ära teha - ehitati proportsionaalselt ~~lasteaedadega~~[[lasteaed]]adega kasarmuid ja hullumaju. Väikerahvaid hävitati nagu [[sääsk]]i, ent mitte korraga, jalghaaval, tiibtükil; nende pinin salvestati magnetofonilindile - üldiseks osasaamiseks. (lk 103) * Ootamata oma [[surm]]a, nägi ta selle olemust: surm oli seesama [[uni]], ainult ärkamine polnud [[hommik]]usse, vaid [[igavik]]ku... Tunnetades [[puu]]de mõtteid, adus, et on olemas inimese saatus ja on olemas puude saatus, ja milleski on need sarnased ka peale selle, et sünnivad [[seeme\|seemnest]], saadavad teineteist kätkist sargalaudadeni ja saavad kõduks. - See sarnasus oli mõlemate, inimeste ja puude oskus jutukalt vaikida. (lk 113) * Miski ei väsita nii, kui absoluutne tegevusetus ja ülitublidus. (lk 118) * Kuulatas [[lõke]]te sõrmenaksutamist ja pakase puust puusse läkitatud sõnumit, vahtis öisesse taevapreeriasse, kus kollastes hüäänisilmades elas miljoniaastane [[kurjus]]. Mis oli selle kõrval inimpõlvkondade kurjus ühitatultki?! Ta mõtles hea ja kurja suulatest [[~~läte~~allikas\|lätetest]]~~test~~ ja nende suudmemaast. Ta mõtles, et inimestega pole kerge, ent nendega peab läbi ajama, iseendaga peab läbi ajama./---/ Kui kaugel peab olema, et inimest vaadata? /---/ Kui sellelt kõige kaugemalt Vardatähtedest, mis paistab nagu minuskel majusklite hulgas. /---/ See peaks olema tohutu kaugel ja need peaksid olema [[jumal]]a [[silm]]ad, et näha inimest, kes ta on, mitte kellena ta paistab iseenda tipult. (lk 121) * Ta otsiks asjata ühtki värvimata pinki, et libistada käega üle puidu sileda elavataolise toime; nad värvivad seal kõike - huuli ja puitu, ja ütlevad, et see on ilus ja kaitseb lagunemise eest. (lk 122) * ... omistage loomadele veidi [[mõistus]]t ja tõstke nad kahele jalale, ja nad hakkavad tahtma meeldivalt pehmeid inimesenahast [[müts]]e ja [[krae]]sid. (lk 125) 77. rida: * Hea [[kujutlusvõime]] asendab absoluutselt kõike. (lk 142) * Talle oli kogu aeg paistnud, et peale labajala oli luukuri juures veel midagi puust. Too kuulus rahva hulka, kes tulid eikusagilt ja kadusid eikuhugisse, jätmata muud jälge kui need, mis jäävad jalgadest. (lk 148) * ... [[tuli]] on avarilma harvadest veel kukutamata jumalatest, kuigi Kurja ja Heavaimu usk ei ole populaarne; uus [[religioon]] on hõivamas teadvusi - [[usk]] eimillessegi. (lk 151) * Ülesandeid võib olla nii palju, et unustad oma ühe ja ainukese kohustuse - olla inimene. (lk 152) * ... kõik, mis tulema peab, tuleb omal ajal, vast ainult pisut varem, niipalju kui on vaja, et tulla ootamatult. (lk 153) * Juua võib nii või teisiti - [[viin]] käib avarilma juurde nagu peapööritus käib ~~kõrguse~~[[kõrgus]]e juurde... * Nende terviseks, kes on parajasti seal, kus nad olema peavad ja mõnede terviseks nende hulgast, kes on, kus nad olema ei pea. (lk 155) * ... kui kõik, mis on harv, on kallis, miks siis [[halastus]] on odav? (lk 158) * Need ustavad ja andunud, kes alati on meiega, oleme meie ise. (lk 160) * [[Minevik]] - see on siiski midagi kindlat, mida ~~tuleviku~~[[tulevik]]u kohta öelda ei saa. Inimese tarkus täitub mineviku kaudu ja tuleviku kaudu jookseb tühjaks. (lk 163) * Ükskõik kui pikad jalad sul on, enne iseennast ei jõua sa ikka pärale. (lk 164) * Rohkem ülevaid kaotusi, vähem ülendavaid võite - on üleva elu [[saladus]]! (lk 166) * Ta teadis päris kindlasti, et kalad pole tummad, ent ~~hääle~~[[hääl]]e [[kaja]] vees tekib ja kaob samaaegselt. Nii ei jõua nende ~~sõnad~~[[sõna]]d iial teise kalani, nagu ühe inimese sõnad ei jõua vahel teise inimeseni, läbides veesüldadest veel tihedamat ~~ükskõiksuse~~[[ükskõiksus]]e sfääri. (lk 194) * Mõte kulub vastu Võimatuse tahku, Heavaim väsib tolgendamast suletud uste taga, ja mis siis? - ja mis siis?! (lk 199) * Ei, elu pole kurb, välja arvatud mõned kurvad päevad, mis on selleks, et igaüks teaks, et elu pole kurb, välja arvatud mõned kurvad päevad, mis on selleks, et igaüks teaks, et elu pole kurb... (lk 210-211)

Nikolai Baturin: erinevus redaktsioonide vahel