Lipp: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Vilho-Veli (arutelu | kaastöö) Pilt |
Resümee puudub |
||
48. rida:
* Märksa täbaram on punapea seisukord. Ta käib ringi nagu [[muna]]s [[kana]], [[punane]], kubluline, läikiva käepidemega kepp külmas, niiskes käes. Kiir on [[peigmees]] — ja ei ole; ei ole peigmees, aga on siiski. Paar korda püüab ta Teelele midagi ütelda, aga jääb pännis suuga seisma, kui peretütar teda tähelegi ei pane. Üks kaelaesise nurk vahib tal kuklast välja ja Lible leiab kohe põhjuse kurjaks tähenduseks.
:"Näe," ütleb ta valitsejale, "rätsep on [[valge]] lipu välja pannud — ta annab alla."
*
* Ainult töölised tundsid igal kriitilisel silmapilgul õieti oma ülesannet ja täitsid täpselt oma kohust — panid kõik rattad seisma. Rohkemaks polnud jõudnud neid lühikesel vabaduspuhangul keegi ette valmistada. Lisaks tegid nad seekord veel ühte: tõmbasid vabrikuile riigilipu asemele punase. See oli nende arvates suur samm, sest ammus see oli, kui julgeti punane lipp pista ainult metsas puulatva, kus peeti koosolekut, või kui temaga tehti katset linna tulla, lüües kasakatega lahingut! Ja nüüd — vabrikuis riigilipu asemel!
:
:
:
:Aga ometi nurjusid need ennustused, nagu oleks nurjumine kõigi ennustuste paratamatu osa: punane lipp ei tõusnud selle joonega ei kubernerilossile, kubermangu vanglale ega ka Pikale Hermannile, vaid rändas tagasi metsa puu otsa, kus all peeti salajast koosolekut.
* "Ratsutasin oma vägede ees ja kandsin keisrite kotkalippu, aga ma tundsin ennast sellele vaatamata üksi, nagu oleksid kõik, isegi mu oma sõjamehed, mu vaenlased. Ja siis märkasin äkki, et lipp, mida ma kandsin, oli põlema hakanud. Leegid tõusid selle servadest nagu punased narmad ja värvisid veelgi punasemaks keisrite kotka. Olin väga ehmunud ja mu ainus [[mõte]] oli: kas suudan oma vaenlased võita ja üles mäeharjale jõuda, enne kui lipp mu käes on lõpuni põlenud? Tundsin, et aeg on lühike ja kulub järjest lühemaks, kuigi ma samal ajal teadsin, et võit on lähedal. Aga ikka suurema lõõsaga leekis lipp, mida kiiremale jooksule ma oma [[hobune|hobust]] kannustasin." (lk 23)
* [[Kaksteist]] surmapõlgavat rüütlit kihutasid otse vaenlase sülle, aga ainult [[kaks]] neist jõudsid pärale. Kahelt poolt ründasid nad kotkalipu kandjat, kes vaevalt oli jõudnud hobuse selga istuda. Nii kaugel oli veel võitlusmöll, et ta ei osanudki hädaohtu karta, kui vaenlase piigid ta kahelt poolt korraga läbi puurisid. Ta langes koos lipuga ja valukarjatus ei tulnud enam tema, vaid teda ümbritsevate rüütlite suust. Lipukandja oli langenud, ilma et ta oleks jõudnud aru saada, mis temaga oli juhtunud. (lk 234)
* Aga kus oli ristilipp? Kaugel, põgenevate sõjameeste eesotsas kõikus see nagu kõrkjas [[torm]]is. Valust ja ehmatusest segane noor lipukandja näis tundvat ainult üht mõtet: ära siis surmaorust nii ruttu kui võimalik. Päästa lipp või päästa oma elu — kellel oleks mahti endalt seda küsida. (lk 235)
| |||