Ene Mihkelson: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
21. rida:
** [[Aija Sakova]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/et-olla-nnelik-peab-olema-rkvel/ Et olla õnnelik, peab olema ärkvel]. Intervjuu [[Johann Gottfried von Herder|Herderi]] preemia laureaadi Ene Mihkelsoniga. Sirp, 12. mai 2006
* Räägiti, et ta pidavat [[laps]]e saama. Mõtlesin kogu aeg, kuidas ta seal linnamäe all elab nagu [[karu]] koopas ja ootab, millal teistkordselt ilmavalgust näeb. Ta korter on suure linna nõlvakul, ülal säravad plokkmajad ja all säravad plokkmajad, õhtuti vinetab iga ruut nagu vesine silm.
:Seal see Miia last ootabki.
* Lastest Miia tol korral küll ei rääkinud. Tema rääkis [[mees]]test ja sellest, et millegipärast kujutatakse meesinimest ette kui [[vägilane|vägilast]]: musklid peavad olema ja nutta ei sobi. Ja sellest ka, kuidas naised neid sunnitud [[askees]]iga solvavad.
:[[Liha]] lehka oli metsaaluses vinetuses ja sealt see Miia edasi seletaski, et üks noor prosaist on hirmsasti elutõe vastu eksinud. Kõrbeval inimlihal olevat väljakannatamatu hais, prosaist aga lasknud kannibalidel lõkke ümber mitu tundi filosoofilistel teemadel vestelda. Ei saanud mina aru, kes seal keda sõi, ja juttu polnud ka lugenud.
:Miia veel imestas, et olen nii halvasti kursis uuema [[proosa]]ga.
* Ühel päeval pani Miia [[sulepea]] kõrvale, ja enne kui sirutas käe värvilise [[pliiats]]i järele, millega ta eriti tähtsad kohad lehe äärel välja tõi, vaatas mulle otsa. Otse tarretusin ta [[pilk|pilgu]] all. Nii iseäralikult sügav ja hirmus oli see. Kuigi Miia istus ikka teisel pool lauda, vajus mulle peale seesama [[udu]] või [[võrk]], mida aimasin ta pikimail ning põgusail külaskäikudel, ja tundsin: nüüd olen sees, nüüd on mu tund tulnud, nüüd ütleb Miia midagi, millest ma ilmsi ka lahti ei saa.
:"Ta ei tohi seda teha, saad aru. Kui sa teda ikka veel toetad, siis ma astun vahele. Räägin ta emaga. Niisugune armastus, niisugune paar, jah, armastus..." kiunatas Miia äkki nagu kass. "Ma tean juba ammu, et tal on keegi teine."
* Ühel mu sõbrannal oli küll mees karvane ja must nagu tukk, aga me kohtusime harva ja pärast seda, kui Miia hakkas meid külastama, veel harvemini. Kuid ma ei saanud seda kõike öelda: olin tõesti [[kiil]]u lüüa aidanud, ainult, kus on kiil ise, seda Miia ei öelnudki. Vaatas ainult põleva pilguga ja kriipsujukul võllapuus oli ebanormaalselt suur pea.
** "Miia", Vikerkaar 10/1988, lk 2-3
* [[Maja]] vabises ja oli haige, aga ta ei teadnud seda, sest oli aastate eest ise haigeks jäänud. Iga kord, kui ta rongilt maha astus ja Rohelise tänava otsas seisis, hakkas maja teda enese poole tõmbama. Ta ei võinud vanduda, et see rahusadam oli, «palsam vaevatud hingele», kuid ta tundis ust avades alati, et on koju jõudnud. Et need leitsakulised ja päikesetolmused toad ammu väljavahetamist nõudvate kušettide, kulunud laudade ja toolidega on talle sõbralikud nagu vanad hobusekronud, kes on jõudnud näritud sõimedega, kuid noorust tähistavaisse latreisse.
* Ta imestas, et laokilolek ei teinud närviliseks, vaid lubas vöö lõdvemaks lasta. Võib-olla ta sisemus vajaski seda lõtvust, meelelisi seinu, mis olid kõike näinud, kaasa hingates neile, kes siin olid vihanud, armastanud ja meeleheites end puruks peksnud.
:Jumal teab, kas purukski peksnud, sest [[sein]]ad olid hellusest lapiliseks kulunud. [[Päike]], [[niiskus]] ja [[tolm]] olid oma töö küll teinud, kuid olemuse jätnud puutumata. See oli seinte [[süda]], mis öösiti vaikselt hingas nagu [[nahkhiir]], pea alaspidi.
:[[Üksindus]] meenutas siin [[turbasammal]]t. Teadsid küll, et ta vetrub ja vajub, kuid see oli pehme langemine, ilmsi [[unenägu]]. Ta neelas sind tervenisti ega tarvitanud osatamiseks [[nuga]].
* Suur [[karjamaa]] tuli tagasi. See ei irvitanud enam, vaid oli. Ja kõik, mida ta aastate jooksul nii visalt ehitas ja koduks pidas, oli ainult karjamaa teisendus, kõrgete p[[ilv]]ede ähvardav langus. Pilve[[sült]]i olid täis ta silmad ja varbadki takerdusid, kui ta püüdis neid läbipaistmatuid torte põtkida nagu unenäos, kus liikumine aheldatud ja osavus jookseb aitamatult tühja.
* Siis kukkus karjamaa talle enesele rangidena kaela ja oli ükskõik, kas ta oli loom või inimene, sest [[loodus]] on üks.
** "Roheline tänav", Vikerkaar 10/1988, lk 4-5
* Sel ajal oli teater rahvast täis, repertuaar alla käinud, kuid pileteid oli siiski võimatu saada. Mängitavaid tükke polnud kuigi palju, aga ikka veel oli inimesi, kes polnud näinud, kuulnud, ostnud. Külalisetenduste afišid vaheldusid, kuid sildid — piletid välja müüdud — tulid koos afiššidega, kleebiti vist kohe peale. Juba oli saabunud ka kevad — teatrihuvilisi see ei vähendanud — ja neil, kes polnud piletiga ära märgitud, kel polnud õnnestunud oma rubladega mõõdetavat õnneloosi kassast lunastada, neil õnnetuil (või õnnelikel?) avanesid teised võimalused. Linn oli lumest ja pimedusest korraga lahti, tänavalaternate sümboolseid rippumisigi ei võetud traagiliselt, sest ööd olid suve esimesel poolel kaua valged.
* Linna kõht oli lõhki ja ajalugu oli säilitanud midagi tema sisikonnast. Suured ekskavaatorikoopad seisid siin poolte päevade kaupa, nokad vastu maad, nukradki nagu, ja ootasid oma tundi. Vahel tekkisid sogased loigud mõnesse eriti sügavasse auku, kuid vihmasadugi ei katkestanud tööd, pigem tekitas aukartust ja imetlust, et kõigest hoolimata ... jne.
* Igal teisel keskpäeval pudenes ta inimsummast ja sõitis linna äärde, kus muutus arheoloogiks. Sealt, kraavi äärest, sai ta oma selle päeva veetluse, mehelikkuse, teadja tarkuse ja ta ei olnud muljete jagamisel põrmugi kitsi.
* Tegelikult pole kena öelda tüdruk, sest igal inimesel on nimi ja armastatu nimi on vägagi oluline. Kui aga oled kordki olnud vaatleja ja näinud, kuidas su eluase sajandite pärast mullaks, kodunevaks lauajupiks või kiviklibuks võib muutuda, su portselani kildudest kultuuri vanust määratakse, siis on ju nimigi täiesti tühine. Tähtsam on üldplaan, sajanditega mõõdetav vanus ning isegi siis, kui sellele kallimale pühendaksid igihaljaid armastuslaule, mille säilimine on tänapäeva arvestades vägagi kaheldav, jah, isegi siis pole oluline nimi, vaid sõnum ise. Viis, kuidas pöördusid, keele kunagine arengutase ja sinu ainuline hing tähendab võib-olla vaid pluss-miinus ajaühikutes väljendatavat tüüpi.
* Hapra liblikana oli tundunud talle tüdruk. Madis ise oli raskekaaluline mees. Sellepärast. Tüdruku hirvesilmad — teisiti Madis ei osanud — tüdruku kergus ja jultumus, julgus igast hetkest võtta viimast, kujunes heaks vastukaaluks Madise tõsidusele. Tüdruk oli ju noorem ka. Madise sünniaasta tähendas sõja lõppu, tüdruku elu algas hiljem. Palju hiljem. Madise potilkäimise ajadki olid siis ammu möödas ja vaevalt ta mõtles, et just esimeste mehetegude aegu sündis tema tüdruk. Nende eluteed olid lõikunud juba varem, aga kes oskas siis neid seostada. Ajal pole tahet ja tüdruku tahe ja Madise tahe ei teadnud teineteisest midagi.
* Igavik on kujuta või luuline, killuline, nimetu, kui ei leita midagi või leitakse kusagil mujal. Olevik on kehad, nimed, ideaalid. Maa, riik, norm, ideoloogia, moraal, eetika. Mis kõik veel! Olevik ei ole igavene. Olevik kõduneb igal hetkel ühest otsast ja haljendab teisale nagu puu. Kas tal ongi ühendavaid juuri peale asjade, küsinuks Madis, kui tema hämar tuum end sõnastada oleks osanud.
* Nad libisesid Arhitekti ja tema naisega nagu veneetslased gondlitega üle vee, ainult kõik see lumm ja unenägu oli siiski Eestimaal, kus vesi on küll vaikne, aga salalik. Neelukohtadega. Madis kartis ka allikatest või suubuvatest jõgedest või kes-teab-mis loodusnähtustest tekitatud keerist.
:See oli vestlus, milles tardus Madise tuline hing, sest ei leidnud väljapääsu.
:Arhitekti süda tundus Madisele kui vääriskivi, mis ei võta kriimu külge: "Kas tasub nii tõsiselt. Mis sa nüüd! Siin soolad sa küll üle."
:Ja Madis nohises. Kultiveerimatult. Nähtavalt. Liiga alasti oli Madis. Igav puine eesti mees, kes soojendab oma igatsusi rinnas nagu usse, nagu madu, mis keerab end lõpuks ümber igatseja kaela.
* "Tulevikumees," ehmus Madis. Ta kartis tulevikku. Ta polnud harjunud mõttega, et kord pole see ehk kraavgi, kus ta luud päevavalgusega üheks saavad, vaid niisama üks mätas või kühm, maja vundament, maantee või liivakõrb. Või mitte midagi. Ning on üsna ükskõik, kas sul siinpool oli kedagi. Sõpru, asju, ideaale, väljendugu need milles tahes või millistena tahes. Ja seetõttu pole mõtet teha endale asjatut peavalu, südamevalu, üldse valu, vaid võtta ilma, nagu see on, võtta julmalt ja kõhklemata. Võtta maja, võtta tüdruk, võtta oma ihu, kuni see on ihu. Tark mees on tasakaalukas, teda ei sega kired ega nõrkused. Tark mees läheb edasi sinna, kust kumab olgu või kardetav tulevik.
* Mis kujundaja tema nüüd, lohe seljataga lohisemas nagu vana viisk. Ei mingeid maharaiumist vajavaid päid. Lihtsalt vari. Tabamatu.
* Tüdrukule meeldis kõik, mis inetu. Mis kõrva lõikas, mis suulae hõõguma pani. — Nüüd märkas seda Madiski. Alles nüüd! — Ja ei meeldinud mitte sellepärast, et oleks olnud inetuse kummardaja, vaid edasiviiva dissonantsi pärast. Madis unustas suugi lahti.
* "Tähendab, maja me ei ehita," täpsustas ta siiski.
:"Ei," ohkas tüdruk kergendatult. "Ei ehita. Sisustame oma paiga teisiti. Maailm on meie maja. Hakkame reisima, muul pole mõtet. Nende rumalate luuletustega pole muidugi midagi peale hakata. Raha sa ju oskad teha?"
* Ta kartis, et ei mahu tikutopsi ära, läikivas köögis ärkab leelõuka atavism, viimaks kasvab karv selga ja Vändra metsas lastakse karu pähe maha. Grotesk on uue aja sisu, kainus on uue aja vorm, külm koht, sirge selg. Kaalust vaja maha võtta. Aga teistpidi: milleks, milleks?
* Ja nad elavad veel kaua-kaua. Repertuaar ei kulu, saalides on rahvast. Tulevaste kaevamisteni on veel aega. Harjakesed on siis täiuslikumad. Võib olla õpitakse maapinda mingite kiirtega meetrite sügavuselt läbi valgustama ja leitakse ka nemad, pioneerid oma elus, mis on elatud täit mõnu tundes. Kui neid ei leitagi, on nad olnud ja nende olemisrõõm on siinsamas suureks paisunud, nende sisse pesa teinud kui lind, kes lendab piiritu ja vabana.
** "Kraav", Vikerkaar 10/1988, lk 5-11
<poem>
| |||