Hasso Krull: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
26. rida:
* Hasso Krull, [https://juhanliiviluuleauhind.wordpress.com/2017/10/30/2006-hasso-krull-solm/ "Sõlm"]
==Tema kohta==
* Lõpuks ometi! Lõpuks ometi on ka eesti luules üks tõeliselt andekas noor dekadent! Pool sajandit oleme teda asjatult oodanud.
* Kas tõesti tahab ta olla ainuke õigel teel sammuja ja sealt kõik teised kõrvale suruda? Ilu otsides kergelt ilutsemisse sattuda on ju andestatav. Jah, puhta loogikaga pole siin midagi peale hakata. Ikka reedab Krullis end luuletaja, st ebajärjekindel inimene, kellele suured abstraktsioonid vaid sümboleiks või metafoorideks jäävad.
* Luule on juba loomult efemeersem ja eeterlikum element kui proosa ja Krull teeb teda täiesti programmiliselt veelgi õhulisemaks ja udusemaks. Kahtlemata on see üks tänavuse aasta tugevamaid ja huvitavamaid kogusid. Ja huvitavaks teeb teda ikkagi eelkõige luuletaja enda androgüünne, kuigi varjata püütud isik. Kuidas ta ka ei ründaks lüürilist kangelast iseendas ega jälestaks igasugust sentimenti, ometi on tulemus tihti vastupidine soovitule. Kõigepealt on Krull uuesti sündinud, heitnud kõrvale peiarliku Max Harnooni maski, teinud pähe surmtõsise taimetoitlase ilme ja rändab veel vaid vabas looduses ravimtaimi, mürgijuuri ja iluelamusi otsides. Muidugi oli mul veidi kahju "Mustvalge" iroonia ja absurdihuumori kaotsiminekust. Vormilistest muutustest veel niipalju, et mässuline у on teisenenud akadeemiliseks ü-ks ja varem domineerinud puhas vabavärss või blankvärsid peavad taanduma rangelt riimi aetud luuletuste surve all. Selles on küll näha Parnassi mõju. Aga samas peab nentima, et värsi riimiline korrastatus ei päädi sugugi suurema musikaalsusega. Vastupidi, rütm on pinguldatud ja närviline nagu surija pulss ja süüdi on selles tsesuuri ülirohke kasutamine värsi sees.
** [[Priidu Beier]], "Androgüüni luule" Vikerkaar 10/1988, lk 93, Krulli luulekogu "Pihlakate meri" (1988) arvustus
== Välislingid ==
| |||