Kastan: erinevus redaktsioonide vahel

Vana [[teater]] – ta müüridel[[müür]]idel veel

* Ekke Moor oli juba täiskasvanud[[täiskasvanu]]d mees, kui [[ema]] teda ikka veel peksis. Ja kui Ekke Mooril sündis [[poeg]], siis peksis see ema ka teda. [[Naaber|Naabrid]], kes kõike kuulsid ja nägid, ei teinud teist nägugi. Sest neil endil toimus sama asi. Ja võib-olla sellepärast Ekke Moor leidiski endale [[pruut|pruudi]] just naabrite juurest. Aga mis saab sellest inimesest, kes kardab oma ema, mis lähisuhteid on selline inimene võimeline looma! Täiskasvanud mees põgeneb peksmise hirmus oma ema eest kastanipuu otsa ja varjab seal ennast, teeskleb, et ta on [[kägu]].

* Keskne universaalkaubamaja (''TsUM'') Kreštšatiku ääres on tervenisti kaetud hiiglasliku lipuvärvides kangaga. Suundun mööda Bogdan Hmelnitski tänavat[[tänav]]at ülesmäge, möödun ooperiteatrist, kus mõne aasta eest alati loožis istusime ("Maskiball", "Sevilla habemeajaja" jt.). Kuldse värava[[värav]]a juures ostan putkast külma [[õlu|õlle]], istun Jaroslav Targa kuju juurde kastanite alla pingile. Õdus olemine — tunnen ja tean, et kõik läheb hästi.

* ... näha seda lobeeliakorvi räästakonksu otsas kiikumas, taustaks puud, näha kahisemas seda kastanit ja neid viirpuid, ees lillekorvist laik, lipsata verandasohvalt sokkis[[sokk]]is jalu murule, vaatamaks, mis sääl teisel pool toanurka kolksatas, näha valgust[[valgus]]t nirisemas poolsajandivanuste viljapuude vyradest.

kastani [[vari]]

embab [[vaher|vahtra]] siluetti

kastanimunad või tammetõrud[[tamm]]etõrud

Minu tarkuse[[tarkus]]e läbi ei saa ükski [[mari]] küpseks,

* See oli olnud ilus aeg. Imeline aeg. Ateljeeaknad olid lahti ja suur lindimagnetofon mängis. Akende taga õitses vana kastan... Vassiljevi valge [[kass]] põõnas aknalaual, muusikast[[muusika]]st ja nitroaurudest hullunud naaber kutsus ei tea mitmendat korda miilitsa ja Vassiljev tegi järjekordse sihvaka Murfatlari lahti. Täis veinikastid seisid ateljeenurgas virnas. Tühjad kestad vedelesid ahju ees nagu tankirusikad.

* Kui vanahärra, Küüs, see kunagi nii elav, nüüd aga oma haige südame[[süda]]me tõttu aeglustuma sunnitud kuju, jõudis hommikusel jalutuskäigul SeptembripuiesteeieSeptembri puiesteele, lõi kirikukell üksteistkümmend.

:Aegajalt ta seisatas ja pillutas tuvidele[[tuvi]]dele toitu. Kastanid olid alanud oma õitsengut, puiestee oli peaaegu tühi ja õndsalikult jahe. Ainult ajaküllased lapsevankrid rudistasid rahuarmastavalt sõmerliivasõmer[[liiv]]a. Mõni püsimatu päikeselaik kiikudes teel, äratas väikeste sõitjate huvi, mida nad väljendasid käsivarre ja sõrmede väljasirutamisega, mõnda lehekest maha pillates. Ruttas mõni turulttulija tütarlaps, viies mitmesuguste ainete lõhna läbi bulvari kastanite vilu.