Anu Raud: erinevus redaktsioonide vahel

Anu Raua tsitaate raamatust: Valda Raud., "Üks elu. Päevaraamatud, kirjad, tõlked, fotod". Tallinn: SE&JS, 2020 .

* Mu [[isa]] suri hiljaaegu. Ta [[süda]] jäi seisma kuumal [[suvi|südasuve]] päeval, kuuendal juulil, kui täpsemalt teada tahad. Isad ju ikka surevad, kui nad vanaks saavad ja enam elada ei jaksa. /---/ Aga jutustada tahan sulle sellest, kuidas ta oma [[jõgi|jõge]] ja [[paat]]i armastas. Ligi seitsekümmend aastat ühtejärge oli mu isa selle jõe [[õngemees]] olnud. Ja ikka seisis ta paat kraavisuus. See oli ta lapsepõlvejõgi, terve ta [[elu]] jõgi. Ta tundis iga kääru ja kärestikku Raudna [[sild|sillast]] Tobrani välja. Tihtipeale läks ta [[hommik]]ul, kui [[ämblik]]uvõrgud sirasid kastetilkades, või tuli [[õhtu]]l läbi paksu [[udu]]piima. Ta kõndis oma tallatud [[rada]] mööda, [[angervaks]] vööni, [[palderjan]] põlvini.

* Suuril [[silm]]il, südame värinal vaatasin paadipärast, kuidas [[ahven]] viis korgi otsesoodu põhja poole, [[latikas]] lükkas lapiti, [[särg]] üles-alla hüpitas. Isa oskas suuri [[säinas|säinaid]] saada ja aeg-ajalt [[angerjas|angerjaid]]. Lambaänilased laulsid ta õngelatil ja paadipink oli [[roheline|rohelise]] [[konn]]a lemmikkoht. Jõgi on palju muutunud. Ta on armetuks veenireks süvendatud. Seal, kus enne vohas luhahein, on nüüd [[põder|põtrade]] paradiisi [[paju]]padrik. [[Vesiroos]]e enam pole. [[Kala]] on vähemaks jäänud, [[vähk|vähid]] päris välja surnud. Kaugemalt kalamehed seda enam õigeks õngeveeks ei pea. Aga isa käis ikka.

* Aasta-aastalt jäi isa samm aeglasemaks. Üha tihedamini pidi ta teel ülesmäge peatuma ja hinge tõmbama. Viimastel aegadel sai teda saadetud ja ka vastas käidud, [[ämber]] ja õngelatid võetud. Jõelt tõi ta uusi laule[[laul]]e ja latikapoegi. Ja siis see õnnetu viimane minemine. [[Haigus]]est vaevatud, [[jõud]] üsna otsas. /---/ Viimaks jõudsime kohale. Aga paati polnud. Olid ainult post, kett ja tükk paadinina kuiva puud. Ei taha mõelda, ei oska kirjeldada, milline [[kurbus]], pettumus, ahastus ja [[viha]] isa silmis välgatasid. Siis tulid suured päris [[pisar]]ad. Ta toetus posti najale ja kogus kojuminekuks jõudu. Sellest päevast ta päriselt [[voodi]]sse jäi.

** "Paadivargale", lk 171-172

* Oleme elanud juba pool aastat iseseisvas [[Eesti]]s. Arvan, et sellest pole midagi, et jätkan praegu ema päevikut[[päevik]]ut. Oleme nii üks [[perekond]] ja ega tühjad päevikulehedki raisata ole. [[Iseseisvus]] pole meelakkumine.

* Kirjutan veel ema päevikusse. Sõidan [[buss]]is, kirjatähed tulevad lopergused. Kõik räägivad aina ][[hind]]adest ja nii minagi. Ei jaksanud Heimtalis bussi trügida, sõitsin [[takso]]ga bussijaama - 60 rubla. Siis bussipilet 95 rubla, pakipilet lisaks veel 5 rubla. Üliõpilastel pole enam [[raha]] koju sõita. Inimesed ei saa aiamaadel käia.

* Pilkane [[pimedus]]. Ei näe sõrmegi suhu pista. Tumedus. Minnalaskmine. Mittemõistmine. Madalrõhkkonnad. [[Hall]]id ajud[[aju]]d, tuhmid silmad, kurvad [[ilm]]ad. Ja siis tuleb pööripäev. [[Päike|Päevatera]] kukub kui [[täht]] kottpimedusse. [[Valgus]]eraas hakkab kasvama. [[Kukk]] oma igapäevase sammuga astub aja vaksakese valgemaks. Helgust ja heledust - seda just. Kukk kõnnib kõige valgemani välja, jookseb [[jaanipäev]]ani. Pööripäev tuleb. /---/ Valgus kasvab kui [[kõrvits]]ataim.

** "Pööripäev", lk 237