Asta Kass: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
PResümee puudub
44. rida:
* Tont võtaks seda [[maainimesed|maainimeste]] lahket meelt ja [[heldus]]t. Hea, et mul Petrovi Peetri poole asja ei ole, parandatud värviteleviisorit või [[triikraud]]a viima, muidu Peeter ütleb viimati:
:"Ah viimast päeva oled? Siis ma sind küll palja käega ära ei lase." Ja kingib mulle mesipaku koos [[mesilased|mesilasperega]]. (lk 88)
* "Kõige kummalisem lugu oli pööningutrepiga. Seda oli hakatud värvima tumepunaseks ja liigutud värvimisel alt üles, mis peaks olema kohutavalt ebamugav. Aga nähtavasti mõtles värvija, et värvib nii kõrgele ära, kui aega jätkub, jõuab siis kuhu jõuab. Ja kui ta taipas, et jõuab [[pööning]]ule, tegi paar võimsat hüpet [[trepp|trepist]] alla. Hüpete pikkust märgistasid sügavasse värvi sisse vajutatud tallajäljed. (lk 98)
* Ma ei tea, kui paljud inimesed on kõndinud pimedas paljajalu ja võimalust mööda kiirustades mööda [[õunapuu]]kände ja [[tikker|tikrivõsusid]]. [[Mälestus]] meie perekondlikust nõgesekõrvetusest soojendas hetkeks [[süda]]nt, sest mis on nõgesekõrvetus selle salakavala [[maastik]]u kõrval? (lk 103)
* Roosimemme kiri oli [[üheksa]] rida pikk. Kirja oli ta kirjutanud söetükiga pikale [[käterätt|käterätikangale]] ja kanga enda kerinud spiraalina ümber [[puu]]. Sellepärast pidigi vanaema kirja lugemiseks ümber puu tiirutama. (lk 131)