Erinevus lehekülje "Vale" redaktsioonide vahel

Lisatud 2860 baiti ,  7 kuu eest
resümee puudub
** [[Blaise Pascal]], "Mõtted", 108/742. Tõlkinud [[Kristiina Ross]]. Hortus Litterarum 1998, lk 72
 
* Kui sul on valida ainult vale ja häbematuse vahel, siis vali häbematus; kui aga tuleb valida vale ning julmuse[[julmus]]e vahel, siis vali vale.
** [[Marie von Ebner-Eschenbach]], "Aforism on pika mõtteahela viimane lüli". Tõlkinud Krista Räni. [[Loomingu Raamatukogu]] nr 30 2007
 
* Kõnelemise [[otstarve]] on üksteist [[mõistmine|mõista]] ja teateid saada [[sündmus]]te kohta. Kui aga keegi ütleb seda, mida pole, siis jäävad saavutamatuks need mõlemad [[eesmärk|eesmärgid]], sest ei saa öelda, et ma teda mõistaksin ja samuti pole ma saanud teateid. Ja veelgi halvem teadmatusest seisneb selles, et mind pannakse uskuma, et asi on [[must]], kuigi ta on [[valge]], et asi on lühike, kuigi ta on pikk.
** Hiihnhmide arutlus [[Jonathan Swift]]i raamatus "[[Gulliveri reisid]]" (Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1951)
 
* Õigupoolest on kogu [[Tõnu Õnnepalu|Õnnepalu]] piht ja palve kirjas juba "Valede kataloogis" (2017), seal kõige kontsentreeritumal kujul. Ent see on vististi liiga kange, et otse pudelist juua: paarist lonksust oled kohemaid pikali maas. Ka piiblit või mõnd teist pühakirja ei saa liiga palju korraga lugeda: nõnda nagu tõed võivad olla liiga kanged, võivad seda olla ka valed, olgu nad kui tahes ilusad. Ja ega ei ole ju ka nii, et kui vale paljastada, nähtavaks teha, siis hakkab kohe tõde selle alt paistma. Oh, kui see vaid nii lihtne oleks! Ausam, jah, ausam on vanade valede asemele pakkuda uusi ja tunnistada, et tõeks peetud tõed pole kunagi tõed olnudki, või kui ongi, siis pole nendega midagi peale hakata, sest elada nad inimesel ei aita. "Õnnis on uskuda valesse. Valed on need, mis meid liidavad, lohutavad, kinnitavad ja aitavad hädas. Mitte tõed." Sest tõepoolest, miks peaks üldse uskuma, et Jeesus sündis neitsist ja ärkas laibast ellu, läks taevasse ihulikul kujul? "Ja just selle pärast, et kõik tegelikult teavad, et see vale on, ei tohi seda kahtluse alla seada." Valed on need, millesse saab uskuda, ja inimene on kord juba nii tehtud, et ta ilma uskumata ei saa – isegi siis, kui jumal pole temani jõudnud ja ta ei taha, et see juhtukski. Sellel püsib nii taevane kui ka maine riik, tavaline elu ja poliitika niikuinii.
:Aga kõigepealt oli sõna, ja sõna on valetamiseks. "Sõnadega saab valetada ja see on nende kõige erilisem omadus."
* Mõistmine, et sõnad on alati valed, moodustab kogu Õnnepalu loomingu aluspõhja: esiti väljendatud kartuses, et kord tabatakse ta teolt, tuntakse petisena ära – ja mida kauem on vitsad soolas olnud, seda valusamad nad on –, viimaks lõpliku tunnistuseni, et nii see juba kord sõnadega on, sinna pole midagi parata, see ongi sõnade olemus, ja igaüks, kes sõnastab, on juba petis – aga isegi see ülestunnistus ei toonud ikka vitsu kätte: ükski ei piitsutanud Õnnepalu avalikult pärast "Valede kataloogi" ilmumist ei Tallinna ega Pariisi väljakutel. Siin on õieti kaks võimalust: võtta seda tõendusena, et keegi pole mõistnud, mida Õnnepalu kõneleb, või siis on teda mõistetud ja "õigeks" tunnistanud: Õnnepalu on petispreester, keda me vajame just sellisena, nagu ta on – sest tõtt me ei tarvitse, valesid vajame, vahetame lihtsalt ühed valed teiste vastu välja, sest need aitavad elada, tõest pole tolku (tegelikult pole kunagi olnud, aga kes on siis seda teada tahtnud: ei keegi).
* Oma valedesse kohalejõudmine ongi see ainus, mida inimene võib suuta, enamat ta ei saa, ja sedagi on rohkem, kui enamik jaksab.
** [[Vilja Kiisler]], [https://www.vikerkaar.ee/archives/24923 "Päevavarga palverännak"] Vikerkaar, 7/2019. Arvustus: [[Tõnu Õnnepalu]]. "Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem". Tallinn: EKSA, 2019.
 
==Vanasõnad==
23 099

muudatust