Vilja Kiisler: erinevus redaktsioonide vahel

* "25 aastat tagasi Pariisis juhtunu polnud midagi, mida oleks saanud ise otsustada või valida, see sündis tahtmata, antusena, ehk küll taotlusega. 25 aastat tagasi Pariisis pühitseti Õnnepalu päevavargaks ja petiseks, valeprohvetiks, st kirjanikuks[[kirjanik]]uks – sest päris prohvetite, tõekuulutajate aeg on möödas: tõde on liiga kange, et seda veel kuulutada, inimesed ei kannata seda välja, tõde kuulub veel ainult minevikku; ka kirjanike aeg on möödas, neid pole enam vaja, sest "inimesed kirjutavad oma raamatud nüüd ka ise"."

* See valede[[vale]]de kirjapanemine ongi jumala teenimine, pidev piht ja palve, inimese ja maailma olemise sõnasse püüdmine jumala pilgu all, kuigi jumal muidugi ei vaata (inimene ei kannataks seda väljagi, kui vaataks), ta mõtleb hoopis "millelelegi muule, universumitele, mida ta veel teha võiks, oma suurele laulule, mis ikka on veel laulmata". Kui õhtu on käes ja hajameelne jumal oma heegeldustöö käest pannud, tuleb tema kass ja ajab lõngad sassi, jätab inimesele, kirjanikule harutada. See on töö, millesse saab end ainult kaotada, sest ainult nii saab olla päriselt olemas, "kui me enda täiesti ja täiesti kaotame"; ise olles salgame end maha (aga enne enda kaotamist tuleb ''mina'' üles leida, sest muidu pole, mida kaotada; loomiseks, jah, tuleb ikka midagi loovutada).

* 25 aastat tagasi, kui Õnnepalu palveränduriks[[palverändur]]iks ja petispreestriks pühitseti, polnud see kõik muidugi veel viimseni ilmne, sest kõike ei või korraga näha; kui kõik on nähtud, siis ei saa enam midagi teha. Kui kõik antaks korraga, siis ei kirjutaks autor enam ridagi.