Vilja Kiisler: erinevus redaktsioonide vahel

* Muide, ma poleks ehk Toomla asemel peljanud näidata portreteeritavat [[lugemine|lugemas]] ja [[kirjutamine|kirjutamas]]. Olen sageli mõelnud, miks [[film]]ides seda kunagi ei näe – no ma saan muidugi aru, ikkagi film, ja film on [[vaatamine|vaatamiseks]], võib-olla keegi ei vaataks seda, kui inimene mitu tundi järjest loeb või kirjutab, aga tegelikult – miks siis ikkagi mitte? Mina igatahes vaataksin. Kuulaksin seda [[vaikus]]t mõtlemise, lugemise ja kirjutamise ümber, jälgiksin silmade[[silm]]ade liikumist, sõrmede[[sõrm]]ede dünaamikat pastakat hoides või arvutiklaviatuuril klõbistades, [[paber]]i krabinat. Tunneksin, kuidas raamatud[[raamat]]ud lõhnavad[[lõhn]]avad, paneksin tähele, kuidas [[valgus]] parasjagu langeb. Inimene, kes loeb, tõlgib või kirjutab, ei saa ju olla [[igavus|igav]], mõtlemise nähtavaks tegemiseks ei ole tingimata vaja heliefekte või visuaalseid vahendeid – [[keskendumine|keskendunud]] olemises eneses on erakordne [[ilu]], tegelikult üldse olenemata sellest, millele keskendutakse.

* Muide, ükski ei paista olevat aru saanud, et vihane saab olla ka rõõmsalt, aga just saab ju – Grigorjevas pole mingit kurjust[[kurjus]]t, ta on läbini valguse ja vabaduse[[vabadus]]e [[laps]], kogu päris [[looming]] sünnib valgusest ja vabadusest, nii on see olnud ja jääb igavesti. See, mida Grigorjeva sõnastab, tuleb vabast ja läheb vabasse; päris [[viha]] seevastu sünnib kurbuse[[kurbus]]e pimedusest[[pimedus]]est, kurjad olid alati kõigepealt kurvad, väga kurvad, sest neile tehti haiget, ja siis nad said päriselt kurjaks. Kurjus ja viha ei loo midagi, see saab ainult lõhkuda, ja seda ta teeb, sest teisiti ta ei oska. Päris viha ja kuri tahab vabaduse ja loomise rõõmu[[rõõm]]u ära võtta, Grigorjeva looming ja ta ise saab nende meelest ainult ohtlik olla, sest kurjad ei naera ja nad ei tea, mis on loomise rõõm.

* Ja kujutage nüüd ette, mismoodi hakkab Grigorjeva kirjutama siis, kui minavormiline tekstindus on end tema jaoks kord ammendanud, ja see juhtub, kindlasti, sest see juhtub kõigi päris luuletajatega, jäägu nad looma vabu või riimilisi tekste; ja arvatavasti juhtub ka see, et eesti elu selle poliitilistes aktuaalsustes teda kord enam ei huvita (sest mis siin huvitavat ongi, mujal on see kõik ju juba olnud); kujutage ette Grigorjevat, kelle tekstis enam ei öelda, et ta kuulab Nirvanat Platonit[[Platon]]it lugedes ja mõistab samal ajal, mida mõtles Schönberg, vaid see on lihtsalt ilmne, saate aru, ilmne ilma ütlemata; kujutage ette Grigorjevat, kes hakkab sõnastama olemist, olemasolemist ja inimene olemist – see saab olema tõeline mõtlemise ülesanne, mille lahendamine on jõukohane vähestele; kui Grigorjeva pauer minast välja pääseb, sünnib Eesti luulesse midagi, mida seal pole enne olnud ja mille peale vanakooli kirjandusteadlaste ja tublide kirjandustoimetajate pead lõhkevad. Aga ehk ongi aeg, sest kaua võib.