Marju Lepajõe: erinevus redaktsioonide vahel

 

* Tõesti, omast kogemusest ütleksin: ükskõik mis teemaga tegelema hakata, ikka jõuab lõpuks [[teoloogia]]ni.

* Kui lausehaaval tõlkides jõudsin Gutslaffi väga originaalsete mõteteni, et eesti keele häälikute kirjapanemiseks võiks palju sobivam olla kreeka tähestik; et eesti käändesüsteemi aitab mõista heebrea keele grammatika; et eesti keele mõistmine on hinge­õndsuse küsimus nii jutlustajale kui eesti talupojale, siis avaneski mu ees uks ukse järel XVII sajandi maailma tervik selle tunnetuslikus hasartsuses — nagu olen tagantjärele aru saanud —, mis näitas, mida kõike on vaja juurde õppida. Õnneks võimaldas tollane õppekava eesti keele eriharu üliõpilasele teemaga tegelda kolm aastat järjest, jõuda sama teemaga diplomitööni (tänapäeva mõistes magistritööni). Aga ega sellestki ole küll, et Gutslaffist aru saada. Vahel tundub, et järgnevad kolmkümmend aastat ei olegi ma muud teinud, kui püüdnud õppida valdkondi, mis aitaks täita tollaseid lünki, ühesõnaga: ''õppinud Gutslaffi''. Sellest tekkis ka veendumus, et parim viis humanitaarteadlast kasvatada on anda talle ette huvitav [[allikas]]. Edaspidi kasvatab allikas inimest ise.

* Antiikajast peale on teada [[tõde]], et kui midagi õpetatakse [[muusika]] abil, siis 1 + 1 ei ole 2, vaid vähemalt 3.

* Õpetamisviis võib ka väga hea õpiku muuta vastikuks, ja vastupidi: ka viletsa õpikuga võib saavutada häid tulemusi, kui [[õpetaja]] on hea.

* Võiks öelda, et päheõppimine peaks eelnema mõistmisele, nii nagu lugemaõppimine peaks eelnema arusaamisele. Laps võib ju väga edukalt [[ajaleht]]i ette lugeda, ilma et ise sisust aru saaks.

* Olemuslik [[süü]] ja [[vajadus]] [[lunastus]]e järele on mu meelest isegi aktuaalne. Piisab, kui sooritada pikk õhtune [[jalutuskäik]] [[Tartu]]s piki Küüni ja Rüütli tänavat. Igast [[baar]]ist vaatab vastu [[igatsus]] lunastuse järele, mille [[siirus]]es ei ole põhjust kahelda. Inimesed ei taha elada sellistes suhetes ja sõltuvustes, nagu nad elavad, otse spastiliselt laialikistuna, ja süütunne ei lase neist võrkudest väljuda. Üliõpilased mõjuvad siin siiski värskendusena, sest [[õppimine]] on teadagi taevalik. Nemad tõmbavad inimesi jälle püsti.

* See, millise hinguse ja pidulikkuse toob Eestis ellu sügisene kooliminek, on ebatavaline nähtus. 1. september on üks kõige suuremaid pühi. Koolihariduse küsimused ei ole Eestis lihtsalt praktiliste lahenduste otsimised, vaid on seotud millegi kõrgemaga, mistõttu nendega tegeldakse lõputult ja kirglikult — see on hingeõndsuse küsimus.