Oh mida küll väikese [[Tiiger|Tiigriga]] teha, ei teagi!
Kui ta üldse ei [[söömine|söö]], ei kasva ta suureks veel peagi.
Ei meeldi temale [[ohakas|ohakad]], [[mesi]], ei tõrud,
sest et torgivad ühed ja teised on liiga [[mõru]]d.
12. rida:
* On minul väikene ja armas kohakene siin linna[[linn]]a külje all, [[soo]] ja liivaküngaste[[liiv]]aküngaste vahel. Tuiskliiva seljandikul, [[mänd|männi]] jändrikutega segi kasvavad seal mõnikümmend tamme. Nad on võõrale pinnale sattunud, valge liiv toidab vaevalt mända, kuid tamme toiduks on seal kehv laud kaetud. Tammele omase sitkusega ei jäta need liivakingu [[võõraslaps]]ed oma [[elu]] eest võitlemata. Vaevalt tollipikkused kasvud suudavad nad ladvast välja rõhuda, oksad ronivad neil mööda maad, kuid tüvi on kõva ja oksad paindumata. Mõne tõru kannavad nad ka. Ja igal [[sügis]]el puistavad nad oma lehed pinnale, väetades ja [[muld|mullapinda]] tekitades, millest nende juured[[juur]]ed suurt küll veel ei suuda leida, kuid mis järeltulevale põlvele kindlama püsipaiga loob. See tamme sugu võitleb, kiratseb, kuid ta ei kao.
** [[Konstantin Päts]] kolmandal põllumeeste kongressil, 4. märtsil 1923
