Sirpa Kähkönen: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
11. rida:
* Kuid [[Tartu]] ei ole ju miski maakoht! See on igas mõttes [[linn]], vastukaal [[Tallinn]]ale ja vana auväärne ülikoolilinn. Julgeksin väita, et olen pigem just eestlaste suust kuulnud vastuoludest [[linn ja maa|linna ja maa]] vahel ja et on olemas mingi Tallinna-elitism. Meil Soomes oli kunagi niisugune Tartu-Tallinna-sugune tasakaaluolukord [[Turu]] ja [[Helsingi]] vahel. Turu on vanem linn kui Helsingi ja seal on olnud täiesti omalaadne kirjalik kultuur.
* Soomet eristab Eestist see, et meil asutati 1960.—1970. aastatel uusi [[ülikool]]e maakondadesse ja tugevdati niimoodi maakonnakeskuste enesetunnet ja külgetõmbejõudu. Need linnad on ka ajalooliselt olnud koolilinnad ja omapärase kultuuriga keskused. Sellised on näiteks [[Tampere]], [[Kuopio]], [[Oulu]] ja [[Joensuu]]. Nendes linnades elab haritlasi ja kunstnikke, kes loodavad muidugi, et nende tööd pannakse tähele ka riigi tasemel.
* Veel 1990. aastatel, kui ma kirjutamist alustasin, peeti soome kirjanduse eksporti väga keeruliseks. Olukord muutus uue sajandi algul pärast [[Sofi Oksanen|Sofi Oksase]] rahvusvahelist menu. Hakati uskuma, et ka teistel soome kirjanikel võiks see õnnestuda. Sageli ongi nii, et kirjastajad julgevad usaldada teise maa kirjanikke siis, kui üks neist on olnud menukas. Ühe kirjaniku [[eeskuju]] ja "veovõime" on seega tõesti suur.
* ...oma emakeeles kirjutamine on siiski kõige alus, kunsti ei mõõdeta müüginumbrite või maailmamaine järgi. Alati on olnud kirjanikke, kes ühel või teisel põhjusel ei ole kunagi jõudnud suure publikuni, kuigi on kirjutanud [[maailmakirjandus]]t. Üks ilus näide selle kohta on [[Leonid Tsõpkin]], kelle kirjanduslik looming sündis [[vaikus]]es ja kes ei pääsenud [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidust välja]]. Tema [[romaan]] "Suvi Baden-Badenis" leiti kaua aega pärast tema [[surm]]a ja see levis [[tõlge]]tena maailmas väga laialt.
* Ilukirjanduslikku Kuopio-sarja innustas mind kirjutama nn uus sõjaajalugu, mida hakati avaldama 2000. aastate alguses Euroopas ja ka Soomes. Selles seatakse esikohale tsivilistide ja üksikute sõjameeste sõjakogemus, sõdimise ja armeede tegutsemise ebainimlikud küljed, nagu näiteks tsiviilisikute kohustuslik evakueerimine, terroriseerimine, laagritesse sulgemine ja seksuaalne ärakasutamine ning sõjas [[mõistus]]e kaotanud inimeste julm kohtlemine. See on taustaks minu Kuopio-romaanidele, kus kirjeldatakse naiste, laste ja vanainimeste [[sõda]]. Minu romaanide väikelinn võiks olla suvaline väikelinn II maailmasõja aegses Euroopas; selle tänavatel kõndisid naised oma puukingades, samal ajal kui [[Pariis]]is lauldi laulu pealkirjaga "Puukingade sümfoonia". Selle [[tänav]]atel marssisid Saksa sõdurite [[saabas|saapad]] samal ajal kui igal pool mujal Euroopas. Kuopio-sari näitab, et Soome ei ole kunagi olnud eraldatud, vaid on üks osa Euroopast ja maailmast. Ka selles mõttes liituvad need romaanid uuema soome ajalookirjutusega. Mulle oli eetiliselt tähtis rekonstrueerida ka see maha lõhutud puumajadest linn, sest kõik mu lapsepõlvest tuttavad [[maja]]d olid hävitatud, ja seegi oli mitte ainult Soome, vaid kogu Euroopa kogemus pärast sõdade hävitustööd ja sellele järgnenud moderniseerimise lainet.