Rästas: erinevus redaktsioonide vahel

* Vana rästas istus sealsamas kaljunukil, [[pea]] viltu, ja kuulas kogu jutuajamist pealt. [[Bilbo Baggins|Bilbo]] pidi tõesti olema väga pahas tujus, sest ta haaras maast [[kivi]] ja virutas sellega rästa poole, kes aga ainult eest ära lendas[[lend]]as ja kohe jälle tagasi tuli.

:"Jäta ta rahule!" ütles [[Thorin Tammiskilp|Thorin]], "Rästad on head ja sõbralikud [[lind|linnud]] – see on igatahes ka väga vana ja võib-olla viimane tollest muistsest tõust, kes siin kandis kunagi elas ja taltsalt minu isa vanaisa käe peal istus. Nood olid väga pikaealised ning [[võlujõud|võlujõuga]] linnud, ja võimalik, et see on üks neid, kes olid olemas juba tollal, oma paarsada või rohkem aastat tagasi. Oru inimesed said nende [[keel]]est aru ja kasutasid neid [[kuller]]itena, kui järverahvale või kuhugi mujale oli vaja [[sõnum]]eid saata."

:"Järverahvale on tal tõesti mõndagi [[uudis]]t viia, kui ta just selle peal väljas on," ütles Bilbo, "kuigi ma ei usu, et seal tänapäeval enam kedagi leidub, kes rästakeelegarästa[[keel]]ega viitsib vaeva näha."

* Päris tihti tuleb ette seda, et välimuselt aetakse [[kuldnokk]] segi teise mustsulese ja silmapaistvalt kuldnokase lauluvirtuoosi musträstaga. Tõsi, [[must]] on vaid musträstapapa, ta kaasa sulestik ja [[nokk]] on [[pruun]]id. Ja see [[must]] on kuldnoka uhkeldavast rüüst hoopis tuhmim, särava metalse läike ja heledamate täppideta. Hoopis erinev on ka kahe linnu tegutsemismaneer. [[Maapind|Maad]] mööda liigub kuldnokk sammudes, musträstas on aga hüpleja, kes aeg-ajalt peatub ja [[saba]] püstakile ajab. [[Lend]] on kuldnokal kiire, jõuline ja vuhisev, musträstal enamasti madal ja lühimaaline. Erinevalt kuldnokast ei pea musträstas kuigivõrd lugu liigikaaslaste seltsist ja ei moodusta suuri parvesid. [[Laul]] on musträstal melanhoolne ja kaunis, ärevushüüd aga üsnagi inetu, lõikav ja närviline helirida.

* Seltsi põlgav musträstas toimetab oma marjanopet väikeses meeskonnas, kuldnokk on tõeline brigaadiviisilise marjakoristuse austaja.

* Esimesena nimetan seda, mida esimesena märkasin: ''Aga kõige rohkem imestan / ma ikka musträstast – / kuis ikka ja alati / laulab ta nootidest mööda.'' Kuidas saab lind nootidest mööda laulda? Ja [[luuletaja]]? Musträsta laul on tollesama [[luule]] hääle[[hääl]]e hea näide: kuulaja justkui teab, mis tulema peaks, aga siis on ta vile kord justkui murdosakese liiga kõrge, siinsamas murdosakese liiga madal, kord liigub ta kuulaja heakõla ootusest ette, kord jääb maha, jäädes ikkagi ja kogu aeg just selleks, ainuvõimalikuks lauluks.

Kesk küpse [[põld|põllu]] kumendavat vaske[[vask]]e

Hea tundmatu poolt istutatud puud[[puu]]d

Nüüd laulab minu [[süda]], suu,

* 6. dalai-laama [[Tsangyang Gyatso]], tlk [[Linnart Mäll]]; Kadri Raudsepp, [https://sisu.ut.ee/sites/default/files/orientalistika/files/raudsepp_k._tiibeti_klassikaline_luule_-_loengu_materjalid.pdf "Sissevaade Ida klassikalisse luulesse. II. Tiibet. 1000 aastat luulet - Milarepast
Chögyam Trungpani"]