Mario Vargas Llosa: erinevus redaktsioonide vahel

* See, kelle jaoks [[edu]] on peamiseks kutsumust[[kutsumus]]t käivitavaks [[jõud|jõuks]], näeb suure tõenäosusega[[tõenäosus]]ega oma unistuse[[unistus]]e luhtumist, kuna ajab segi kirjandusliku kutsumuse ning vajaduse sära ja majandusliku [[kasu]] järele, mida [[kirjandus]] mõnedele (väga vähestele) kirjanikele[[kirjanik]]ele annab. Need on kaks erinevat asja. (lk 5-6)

* Pole tegelikult tähtis, millisel põhjusel[[põhjus]]el toimub see tegeliku reaalsuse[[reaalsus]]e küsimärgi alla seadmine, mis on minu hinnangul igasuguse kirjandusliku kutsumuse aluseks. Tähtis on, et see lahtiütlemine oleks nii äärmuslik, et annaks jõudu sellele tegevusele — mis on niisama donkihhotlik nagu oda käes tuuleveskiteletuule[[veski]]tele vastu sammumine —, mis illusoorselt asendab meid ümbritseva [[elu]] konkreetse ja objektiivse maailma[[maailm]]a hapra ning kaduva fiktsiooni[[fiktsioon]]i maailmaga. (lk 8)

* ... rahumeelse pealispinna varjus on fiktsioonide loomine teatud mõttes vabaduse[[vabadus]]e väljendamine ja võitlemine nende vastu, kes — olgu usklikud või ilmalikud — tahavad seda hävitada. See on põhjus, miks kõik diktatuurid — [[fašism]], kommunism, islami fundamentalism, Aafrika ja Ladina-Ameerika militaarsed despotismid — on püüdnud kirjandust kontrollida, surudes selle tsensuuri[[tsensuur]]i hullusärki. (lk 10)

* Kirjanduslik kutsumus ei ole [[ajaviide]], [[sport]] või peen [[mäng]], millega vabadel hetkedel[[hetk]]edel tegeleda. See on ainitine ja täielik pühendumine, prioriteet, millest midagi olulisemat olla ei saa, vabatahtlikult valitud teenimine, mis teeb oma ohvritest (oma õnnelikest ohvritest) [[orjus|orjad]]. (lk 11)

* [[Gustave Flaubert|Flaubert]] on öelnud: „Kirjutamine on elamise viis.“ Teiste sõnadega[[sõna]]dega, see, kes on teinud enda omaks selle kauni ja jäägitult kaasahaarava kutsumuse, ei kirjuta, et elada, vaid elab, et kirjutada. (lk 11)

* Ei ole olemas varaküpset romaanikirjanikku. Kõik suured ja imetlusväärsed romaanikirjanikud olid alguses õpipoisid, kelle talent küpses tänu visadusele ning veendumusele. Kas pole mitte julgustav, et see, kes kirjutama hakkab, saab eeskuju võtta neist kirjanikest, kes — erinevalt mõnest Rimbaud’st[[Rimbaud]]’st, kes on juba teismeeas geniaalne [[poeet]] — oma talendi ise üles on ehitanud. (lk 12)

* Kõigi lugude[[lugu]]de juured[[juur]]ed ulatuvad looja kogemusse[[kogemus]]se — läbielatu on allikas, millest fiktsioonid oma jõu ammutavad. See ei tähenda muidugi, et [[romaan]] oleks autori[[autor]]i varjatud [[biograafia]], ent igas fiktsioonis, isegi kõige ohjeldamatuma kujutlusvõime puhul, on võimalik saada jälile alguspunktile, varjatud [[seeme|seemnele]], mis on sügavalt seotud kõige sellega, mida loo väljamõtleja on läbi elanud. Ma julgen väita, et sellel [[reegel|reeglil]] pole erandeid ning et keemilises mõttes puhast algupära kirjanduse vallas ei eksisteeri. (lk 14)

* Kindel on see, et põhimõtteliselt on fiktsioon [[pettus]] — reaalsus, mida ei ole olemas, kuid mis siiski teeskleb, et ta seda on — ja kõik romaanid on [[vale]], mida esitatakse [[tõde|tõe]] pähe, [[looming]], mille veenmisjõud sõltub ainult sellest, kas romaanikirjanik kasutab efektiivselt neid mustkunsti- ja võlutehnikaid, mis sarnanevad tsirkuse- ja teatrimaagide omadega. (lk 18)

* Ükski [[teema]] kirjanduses ei ole hea või halb. Ta võib olla mõlemat, ja see ei sõltu mitte teemast endast, vaid sellest, millise kuju see romaanis tänu vormile, see tähendab tänu narratiivsele struktuurile ja kirjutusele võtab. (lk 19)

* Võib ju öelda, et „Moby"[[Moby Dick“Dick]]" jutustab loo merekarust, kelle kinnisideeks on üks [[valge]] [[vaal]], keda ta jälitab kõikides maailma [[meri|meredes]], ning et „Don"[[Don Quijote“Quijote]]" jutustab loo ühe pooleldi hullumeelse[[hull]]umeelse [[rüütel|rüütli]] seiklustest[[seiklus]]test ja ebaõnnest La Mancha tasandikel, kui ta püüab korrata rüütliromaanide [[kangelane|kangelaste]] vägitegusid. Kuid kas keegi, kes neid romaane lugenud on, tunneks nendes „sisukirjeldustes“"sisukirjeldustes" ära need lõputult rikkalikud ja peenekoelised universumid[[universum]]id, mille on loonud [[Melville]] ja [[Cervantes]]? (lk 20)

* Kas Te teate, et Flaubert’il oli stiili[[stiil]]i osas oma [[teooria]] nimega ''le mot juste*''. Õige sõna on see ainus sõna, mis suudab ideed[[idee]]d täpselt väljendada. Kirjaniku ülesanne on see sõna üles leida. Kuidas kirjanik teab, et ta selle leidnud on? Kuulmise järgi: sõna on õige, kui see kõlab hästi. Selline täiuslik kooskõla [[sisu]] ja vormi[[vorm]]i — sõna ja idee — vahel väljendub muusikalises harmoonias[[harmoonia]]s. (lk 30)

* Jutustaja on sõnadest, mitte lihast[[liha]]st ja luust[[luu]]st olend, nagu tavatsevad olla autorid, ta elab ainult jutustatud romaani raames ja selle jutustamise ajal (loo piirid on ka tema eksistentsi piirideks), samal ajal kui autori elu on palju rikkam ja mitmekesisem, see eelneb ja järgneb romaani kirjutamisele ning isegi kirjutamise ajal ei haara romaan endasse kõike, mis autor on läbi elanud. (lk 31-32)

* Tänapäevases romaanis on jutustaja tavaliselt nähtamatu või vähemasti küllaltki tagasihoidlik, kuid varem surus ta oma kohaloleku vahel nii tugevalt peale, et kui ta lugu jutustas, siis näis, et ta räägib seda iseendale, ning mõnikord tundus koguni, et meile jutustamine on [[ettekääne]], et rahuldada oma määratut vajadust ennast eksponeerida. (lk 38)

* Fiktsioonis või luuletuses on alati element või dimensioon, milleni ratsionaalne [[kriitika]] ei küündi. Sest kriitika on mõistuse[[mõistus]]e ja intelligentsuse harjutus, kirjanduslikus loomingus aga astuvad mängu, mõnikord otsustaval määral, [[intuitsioon]], tundlikkus, ettenägemisvõime, muuhulgas ka [[juhus]], mis lipsavad läbi kõige peenemastki kriitilise analüüsi[[analüüs]]i [[võrk|võrgust]]. (lk 92)