Ruum: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: '{{toimeta}} * Kassid on teadupoolest psühhopomplikud olevused, kelle jaoks liminaalne maastik on kodune koht. Neid on lihtne kujutleda sujuvalt lipsamas reaalsest ruumist s...'
 
Resümee puudub
1. rida:
{{toimeta}}
 
* Kassid[[Kass]]id on teadupoolest psühhopomplikud olevused, kelle jaoks liminaalne [[maastik]] on kodune [[koht]]. Neid on lihtne kujutleda sujuvalt lipsamas reaalsest ruumist sümboolsesse ja tagasi.
** [[Heili Sepp]] [http://www.vikerkaar.ee/archives/26248 "Killustatud kogemuste Narva"] Vikerkaar, mai 2020
 
* Miski ei kiirenda nii väga aja möödumist ja ei lühenda teed kui [[mõte]], mis täielikult valdab inimese sisemaailma. Välismaailm sarnaneb siis [[uni|unega]], mille [[unenägu|unenäoks]] on see mõte. Mõtte mõjul kaotab [[aeg]] mõõdu ja ruum distantsi. Lahkutakse ühest kohast ja saabutakse teise, see ongi kõik. (lk 250-251)
** [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kolm musketäri]]", tlk Tatjana Hallap (Tallinn, 1977)
 
* Selle [[näidend]]i kangelased on [[mehed]], keda me kohtame kesest närvesöövat [[öö]]d [[sünnitusmaja]]s. Nad ootavad oma laste sündi[[sünd]]i. Selline olukord ja ruum eeldavad, et need [[inimesed]] ei saa olla halvad. Selles näidendis on kõik inimesed [[hea]]d. Inimene, kes ootab sünnitusmajas oma last, ei saa olla [[halb]]. Kõigil neil inimestel on midagi, mis neid ühendab. Nad on need, kes valmistuvad kohtumiseks uute inimestega. Nendega, kes kujundavad meie tulevikuinimese olemuse.
** [[Jevgeni Griškovetš]] oma näidendi "Kaalud" kohta (tlk Sven Karja)
 
* Tõsi on see, et isegi tavaliste raamatute[[raamat]]ute suured kogumid väänavad ruumi, nagu võib kõhklemata kinnitada igaüks, kes on käinud mõnes tõeliselt vanas antikvariaadis, sellises, mis näeb välja, nagu oleks selle kavandanud M. Escher mõnel halval päeval[[päev]]al, ja millel on rohkem treppe[[trepp]]e kui korruseid ja säärased riiuliread, mis lõppevad väikeste [[uks|ustega]], mis on ühele normaalmõõdus inimolendile kasutamiseks ilmselgelt liiga väikesed. Raamatukogudes[[Raamatukogu]]des valitsevaid seoseid väljendav võrrand oleks: teadmine=jõud=energia=aine=mass; korralik raamatupood on lihtsalt üks peenemat sorti [[must auk]], mis oskab lugeda.
** [[Terry Pratchett]], "Vahid! Vahid!", Varrak, 2002, lk 6. Tõlkinud Allan Eichenbaum
 
* Laeval möödub [[päevLaev]]al möödub päev kiiresti. Alguses näib ta pikk; nii [[päike]] tõuseb [[ookean]]i kohal, lähevad segi [[aeg]] ja ruum. [[Jumal]] teab, millal kord [[õhtu]] tuleb! Ometigi unustad sa kella, näed varsti, kuidas lõunasöök lauale tuuakse, ja siis tuleb ka tõtlik [[öö]]. (lk 239)
** [[Aleksandr Grin]], "Lainetel tõttaja" (tlk M. Käbrik)
 
19. rida:
** [[Iris Murdoch]], "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu (1996)
 
* Kas ajad ei ole siis korrastatud niimoodi, nagu on korrastatud ruumid? Ometi on [[aeg]] ja ruum ju kaksikud, ühe ema, ühe saatuse[[saatus]]e lapsed[[laps]]ed. Ruumid on tulvil [[tarkus]]t; ajad täis näilist [[korratus]]t; ja ometi on [[inimene]] ilmselgelt loodud selleks, et püüda leida korda, et haarata [[pilk|pilguga]] oma ajahetkeaja[[hetk]]e, et rajada järelmaailm minevikule[[minevik]]ule: selle tarvis on tal [[mälestus]]ed ja [[mälu]]. Ja kas ei tee just nimelt see aegade üksteise otsa ehitamine [[inimkond|inimsoo]] tervikust vormitut hiigelhoonet, kus üks lammutab seda, mida teine rajas, kus jääb pikalt püsima see, mida kunagi ei oleks tulnud ehitadagi, ning kus sajandite[[sajand]]ite jooksul lõpuks kõik variseb rusudeks, mille all pelglikud inimesed elavad seda lootusrikkamalt, mida hapramad need on? (eessõna, lk 16)
* Me näeme, kuidas Päikese ümber moodustuvad lihtsate, kaunite ja suurepäraste reeglite järgi planeedid, mis liiguvad reipalt ning väsimatult ümber oma telje ja nende ühise keskpunkti ruumides, mis on proportsioonis nende suuruse ning tihedusega; samuti seda, kuidas nendesamade seaduste järgi moodustuvad mõne ümber neist kuud, mida planeetide külgetõmbejõud paigal hoiab. Pole ülevamat pilti kui see ettekujutus suurest universumist; ja inimaru ei ole ehk kunagi riskinud ette võtta pikemat lendu ning seda osalt ka õnnelikult lõpule viinud, kui siis, kui ''Koperniku'', ''Kepleri'', ''Newtoni'', ''Huygensi'' ja ''Kanti'' peades sündisid planeetide tekke ning liikumise lihtsad, igavesed ja täiuslikud seadused. (esimene raamat, lk 23-24)
* Iseendaga kõiges rahulduvale loodusele on liivatera niisama väärtuslik kui mõõtmatu tervik. Loodus pani paika ruumi ja olemise punktid, kus pidid tekkima maailmad, ning igas neist punktidest on ta oma lahutamatu võimu, tarkuse ja headuse küllusega nii terviklikult osaline, nagu ei oleks mingeid teisi tekkimise punkte, teisi maailma-aatomeid olemaski. (esimene raamat, lk 24)