Ruum: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
13. rida:
 
 
* [[Laev]]al möödub päev kiiresti. Alguses näib ta pikk; nii [[päike]] tõuseb [[ookean]]i kohal, lähevad segi aeg ja ruum. [[Jumal]] teab, millal kord [[õhtu]] tuleb! Ometigi unustad sa kella, näed varsti, kuidas lõunasöök lauale tuuakse, ja siis tuleb ka tõtlik öö. (lk 239)
** [[Aleksandr Grin]], "Lainetel tõttaja" (tlk M. Käbrik)
 
 
* On [[õhtu]]. [[Meri]] on kullakarva, täpitud heledate [[valgus]]punktidega; ta loksub kahvaturohelise [[taevas|taeva]] all mingi mehhaanilise [[rahulolu]]ga. Kui tohutult suur ta on, kui [[tühjus|tühi]], see määratu avar ruum, mille järele ma olen kogu oma elu igatsenud! (lk 20)
** [[Iris Murdoch]], "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu (1996)
 
 
* Kogetud [[maja]] ei ole inertne [[kast]]. Asustatud ruum ületab geomeetrilise ruumi.
23. rida ⟶ 25. rida:
 
 
* [[Keel]] [[kirjandus]]e esmase ruumina ei pruugi olla iseenesestmõistetav: [[Austria]] kirjandus, [[inglise keel|ingliskeelsed]] kirjandused, [[hispaania keel|hispaaniakeelsed]] kirjandused.
* Pagulaskirjanikke oli olnud varemgi (näit. [[Tuglas]] ja [[Eduard Vilde|Vilde]] 1906—1917), kuid siis oli tegu n.-ö. isikulise, mitte tekstide[[tekst]]ide pagendamisega (Vilde ja Tuglase teosed ilmusid Eestis[[Eesti]]s). Pärast aastat 1944 tekkis kirjandusruumis massiline tekstide pagendus, s. t. moodustus [[eesti kirjandusekirjandus]]e variruum.
* Variruumi mõnes mõttes kõige äärmuslikumate, nihilistlike määranguteni jõuti 1980.—1990. aastate vahetuse Eestis, kui n.-ö. enesekastreerimise korras avaldati seisukohta, et eesti kirjanduse ruumi pole [[Nõukogude Eesti|N. Eestis]] õieti olemas olnudki, vaid on olnud ainult üksikud mitte-kollaboratsionistlikud [[autor]]id või teosed, hea, kui needki. Ruum kui selline oli Eestis tühi. See seisukoht ehmatas isegi radikaalpagulasi.
* ... kui eesti kirjanduse ruum pole määratud ainuüksi [[eesti keelegakeel]]ega, vaid ka Eesti maaga, geograafilise Eestiga, siis tuleb seda paratamatult arvestada eesti kirjanduse aega — ja teda ajas, [[ajalugu|ajaloos]] vaadeldes. Teisisõnu, tuleb silmas pidada ka muukeelset Eesti maal sündinud kirjandust, eelkõige muidugi baltisaksa kirjandust, mis oli eesti kirjanduse emaruum, aga ka [[Juri Lotman]]it ja kõiki teisi, kelle [[looming]] realiseerus osaliselt geograafilise Eesti institutsioonilises rüpes.
** [[Jaan Undusk]], "Eesti kirjanduse ajast, ruumist ja ülesandest XX sajandil. Teese kommentaaridega". Looming 2/1999
 
* [[Kass]]id on teadupoolest psühhopomplikud olevused, kelle jaoks liminaalne [[maastik]] on kodune [[koht]]. Neid on lihtne kujutleda sujuvalt lipsamas reaalsest ruumist sümboolsesse ja tagasi.
** [[Heili Sepp]] [http://www.vikerkaar.ee/archives/26248 "Killustatud kogemuste Narva"] Vikerkaar, mai 2020
 
 
* Selle [[näidend]]i kangelased on [[mehed]], keda me kohtame kesest närvesöövat [[öö]]dööd [[sünnitusmaja]]s. Nad ootavad oma laste [[sünd]]i. Selline olukord ja ruum eeldavad, et need [[inimesed]] ei saa olla halvad. Selles näidendis on kõik inimesed [[hea]]d. Inimene, kes ootab sünnitusmajas oma last, ei saa olla [[halb]]. Kõigil neil inimestel on midagi, mis neid ühendab. Nad on need, kes valmistuvad kohtumiseks uute inimestega. Nendega, kes kujundavad meie tulevikuinimese olemuse.
** [[Jevgeni Griškovetš]] oma näidendi "Kaalud" kohta (tlk Sven Karja)
 
44. rida ⟶ 46. rida:
 
 
* [[Lugemine]] on ninanips mitte ainult vaimsele, vaid ka füüsilisele piiratusele. [[Kirjandus]] pöörab ümber [[füüsika]] paratamatused, sest lugu saab lugeja kanda [[minevik]]ku viisil, mis on termodünaamika teise seaduse tõttu võimatu. Päikesesüsteemile kõige lähem täht, Proxima Centauri, asub isegi kõige kiiremast kosmoselaevast kümnete tuhandete aastate kaugusel. Ent lugedes võime liikuda sekundiga valgusaastate taha, vaadata distantsilt Laniakead – igal leheküljel võib meid oodata ussiauk. Lugemine on [[aeg|aja]] ja ruumi ületamise [[kunst]], liikumatu liikumine.
** [[Jan Kaus]], [https://edasi.org/27535/jan-kaus-uheksa-teesi-lugemise-kohta/ "Üheksa teesi lugemise kohta"]. Edasi, 19. juuli 2018
 
* [[Luuletus]]el ei ole [[sugu]]. Mind isiklikult sügavalt liigutavate [[tekst]]idetekstide puhul lahustub kirjutaja oma [[sõna]]dega loodud [[aeg|ajas]] ja ruumis ning nende atribuutides, muutub nendest lahutamatuks. Sellises ruumis sugu ei ole. Samuti leidub sellist [[luule]]t muuga võrreldes vähe, see on nii olnud ja jääb olema, sest ei allu mingile tellimusele.
** [[Helena Läks]]: [[Maarja Pärtna]], [https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/2014-06-19-18-07-52/ Soov leida rahu, tung teha lärmi]. Intervjuu. Sirp, 19. juuni 2014