Karel Čapek: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
28. rida:
* [[Kunstnik]] loeb tüki läbi, hoolimata selle keele- ja stiili-ilust; ta vaatab ainult, kus peavad [[uks]]ed olema ja milliseid segavaid mööblitükke nõuab autor, et pärast nõupidamist lavastajaga kõik teisiti teha. Jahmunud autor kuulutab seepeale, et just nii ja mitte teisiti ta asja kujutleski. Teatrile on nimelt väga omane, et asjad üldse kukuvad välja hoopis teisiti, kui neid esialgu ette nähakse. (lk 39)
* Kui autor kirjutab oma näitemängus ette "rahva", siis näeb ta vaimusilmas tervet hulka tüsedaid, turjakaid, laiade õlgade, jämeda kaela ja võimsa häälega indiviide vanemate ja nooremate hulgast, nagu üks "rahvas" tõenäoliselt on; pärast on ta kibedasti pettunud, kui näeb laval õblukeste õlgade, kukehäälega ja enam-vähem väsinud kõõluskite padikonda, kellel pole mingil määral rahvale omast kehalist tüsedust ja eluskaalu. Need on muide gümnaasiumiõpilased, viis krooni õhtu pealt; viie krooni eest ei saa inimene olla tüse, laiade õlgade ega punetava näoga. Kuna lavastaja neile kulisside vahelt sisistab: "Kuradi ahvid, liikuge terake!", siis nad liiguvad terakese, õõtsudes ja üksteist nügides ning üritavad tekitada muljet, nagu oleksid nad elusad.(lk 60)
* Rekvisiitori vaatevinklist on realistlikud tükistükid "rasked tükid". Te ei oska aimatagi, mis vaev on hankida näiteks roostes rattarehve või lambitahikääre või kääbusmännist jalutuskeppi; ent realistlikud autorid nõuavad just sääraseid asju iseäraliku innuga. Nad toimiksid palju paremini, kui nõuaksid [[paavst]]i tiaarat, Neptuni kolmpiid; sihukesi reliikviaid rekvisiidilaos leidub, ent kust kuradi kohast sa roostes rattarehve võtad? kust sa leiad peotäie ropsitud kanepit? kust sa ostad kubu õlgi või katkise ranitsa? Need on julmad nõudmised. (lk 66)
 
==Kuidas tehakse filmi==