Karel Čapek: erinevus redaktsioonide vahel

* "[[R.U.R.]]" ("Rosumovi Univerzální Roboti)") [1920]. Tõlkinud [[Lembit Remmelgas]]. Tallinn: Perioodika 1985, [[Loomingu Raamatukogu]] nr 3

* "[[Aedniku aasta]]" [1929]. Tõlkinud Lembit Remmelgas. Tallinn: Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1964, Loomingu Raamatukogu nr 40/41

=="Kuidas sünnib näitemäng"==

* Me ei taha petise kombel teeselda, nagu mõistaksime me [[teater|teatrit]], tõsiasi on see, et teatrit ei mõista mitte keegi, ei inimesed, kes on lavalaudadel [[hall]]iks läinud, ei vanimadki teatrijuhid, ammugi siis arvustajad. Püha jumal, kui dramaturg võiks ette teada, et tükil on minekut! Kui teatrijuht suudaks ette näha, et tükk teeb hea kassa! Kui näitlejal[[näitleja]]l oleks eelnevalt mõni [[märk]], et ta oma osa välja mängib! Siis, siis küll võiks teha teatrit niisama rahumeeli ja ausalt, nagu tehakse toole[[tool]]e-laudu[[laud]]u või keedetakse seepi[[seep]]i. (lk 5)

* Mitte üksnes esietendusel[[esietendus]]el, vaid igal harilikul [[õhtu]]l sünnib lausa [[ime]], et tükki üldse mängitakse, ja kui teda juba mängitakse, et ta siis ka lõpuni mängitakse. [[Näitemäng]] ei sünni mingi [[plaan]]i täitmise tulemusena, vaid loendamatute ja ootamatute takistuste lakkamatu ületamise teel. Iga riidetükk dekoratsioonis ja iga närv näitemängu mängivas inimeses võib iga hetk rebeneda; tavaliselt siiski ei rebene, kuid sellest hoolimata on õhkkond närviline; see lihtsalt ei saagi teistsugune olla. (lk 6)

* Tavaliselt sajab päev enne peaproovi äpardusi nagu küllusesarvest. Trupis puhkevad lausa epideemiatena[[epideemia]]tena [[gripp]], angiin, [[kopsupõletik]], pleuriit, pimesoolepõletik ja muud tõved. "Katsuge, kui kõrge palavik mul on?" puhub meespeaosaline nagu teekannu[[teekann]]u torust autorile [[kõrv]]a tulist auru. "Ma peaksin minema ja [[voodi]]sse heitma, vähemalt [[nädal]]aks ajaks," kähistab ta, lämbudes [[köha]] käes, ning vahib autorit [[pisar]]aist märgade ning etteheitvate [[silm]]adega nagu tapale viidav ohvritall. (lk 22)

* Peaproov on teoreetiliselt sihukene proov, kus kõik peab olema "nagu etendusel", dekoratsioonide, valgustuse, kostüümide, grimmi[[grimm]]i, lavataguste helide, rekvisiidi ja statistidega; praktikas on tegemist prooviga, kus kõigest sellest midagi puudub, kus laval on tavaliselt vaid pooled dekoratsioonid, kuna pooled alles kuivavad või neid kinnitatakse raamidele või on mingil muul moel "alles tulemas"; kui [[püksid]] on valmis, siis pintsakud[[pintsak]]ud mitte; kus tuleb välja, et terves teatris pole ainsatki kõlblikku [[parukas|parukat]]; kus selgub, et puuduvad just kõige tähtsamad rekvisiidid; kui statistid ei saa tulla, sest üks neist on [[kohus|kohtus]] tunnistajaks, teine kuskil kontoris[[kontor]]is ametis, ülejäänud haiged või teab kus; kui tellitud flöödimängija saab tulla alles kell kolm, sest ta töötab matusebüroos[[matusebüroo]]s. Peaproov on üksnes kõige selle peaülevaatus, mida viimasel [[hetk]]el veel pole olemas. (lk 26)

:Lamendi suurus oleneb lavastaja autoriteedist; kõige suuremat lamenti saab, kui lavastajaks on teatri peanäitejuht ise. Kui lavastaja on väga nõrk, siis hoolitsevad vajaliku lamendi eest näitejuht, inspitsient, etenduse juht, valgustaja, mehhaanik, grimeerija, rekvisiitor, etteütleja, kostümeerija, garderoobi ülem, puusepp, mees nööripööningult, parukategija, lavameister või mõni muu tehniline jõud. Ainsaks reegliks on, et löömingus ei kasutata tuli- ega külmrelvi, muud ründe- ja kaitsevahendid aga on enam¬vähem lubatud, võib kisendada, karjuda, röökida, lõuata, nutta, päevapealt vallandada, au haavata, direktorile kaevata, vaenulikke küsimusi esitada ja muul viisil vägivalda[[vägivald]]a kasutada. (lk 30)

* [[Kunstnik]] loeb tüki läbi, hoolimata selle keele- ja stiili[[stiil]]i-ilust; ta vaatab ainult, kus peavad [[uks]]ed olema ja milliseid segavaid [[mööbel|mööblitükke]] nõuab autor, et pärast nõupidamist lavastajaga kõik teisiti teha. Jahmunud autor kuulutab seepeale, et just nii ja mitte teisiti ta asja kujutleski. Teatrile on nimelt väga omane, et asjad üldse kukuvad välja hoopis teisiti, kui neid esialgu ette nähakse. (lk 39)

* Kui autor kirjutab oma näitemängus ette "[[rahvas|rahva]]", siis näeb ta vaimusilmas tervet hulka tüsedaid, turjakaid, laiade õlgade, jämeda kaela ja võimsa häälega indiviide vanemate ja nooremate hulgast, nagu üks "rahvas" tõenäoliselt on; pärast on ta kibedasti pettunud, kui näeb laval õblukeste õlgade, kukehäälega ja enam-vähem väsinud kõõluskite padikonda, kellel pole mingil määral rahvale omast kehalist tüsedust ja eluskaalu. Need on muide gümnaasiumiõpilased, viis krooni õhtu pealt; viie krooni eest ei saa inimene olla tüse, laiade õlgade ega punetava näoga. Kuna lavastaja neile kulisside vahelt sisistab: "Kuradi ahvid[[ahv]]id, liikuge terake!", siis nad liiguvad terakese, õõtsudes ja üksteist nügides ning üritavad tekitada muljet, nagu oleksid nad elusad. (lk 60)

* Rekvisiitori vaatevinklist on realistlikud tükid "rasked tükid". Te ei oska aimatagi, mis vaev on hankida näiteks roostes rattarehve või lambitahikääre või kääbusmännist jalutuskeppi[[jalutuskepp]]i; ent realistlikud autorid nõuavad just sääraseid asju iseäraliku innuga. Nad toimiksid palju paremini, kui nõuaksid [[paavst]]i tiaarat, Neptuni[[Neptun]]i kolmpiid[[kolmpii]]d; sihukesi reliikviaid rekvisiidilaos leidub, ent kust kuradi kohast sa roostes rattarehve võtad? kust sa leiad peotäie ropsitud kanepit[[kanep]]it? kust sa ostad kubu [[õled|õlgi]] või katkise ranitsa[[ranits]]a? Need on julmad nõudmised. (lk 66)

=="Kuidas tehakse filmi"==

* Teekonna alguses on seega paljas sõnalisse vormi valatud [[idee]], mis [[loodus]]es vegeteerib kõige sagedamini [[raamat]]u või [[näidend|näitemängu]] kujul; aga et idee võiks tungida [[maailm]]a, kus tehakse filme[[film]]e, tuleb ta paarile-kolmele masinakirjaleheküljele kokku litsuda, mida nimetatakse sünopsiseks. Sünopsis on idee lühike ümberjutustus, millest on välja jäetud kõik teisejärguline nagu ka kõik peamine; sünopsist nimetatakse ka [[skelett|skeletiks]] ehk kondikavaks, küllap sellepärast, et väljendada tavalist tapvat, surmavat ümberkäimist ideega. Sellepärast pääsebki kirjapandud elav sõna filmi alles pärast [[surm]]a ning kuivanud [[luu|kontide]] kujul; alles hoolikalt kupatatud ja kuivatatud skelett läheb edasisele kultiveerimisele, mille tulemuseks on ''treatment'' ehk stsenaarium. (lk 90)

* Sest kirjanduslik materjal tõlgitakse nõndanimetatud filmivahendite keelde. Näiteks ei saa kangelane kinolinal oma südamedaami niisama lihtlabaselt meenutada; selle asemel peab ta värisevi käsi [[sigaret]]ile tuld panema, misjärel ta kargab järsku püsti ja tormab [[aken|akna]] alla või midagi muud selles laadis. Samuti ei saa filmis läbi lihtlabase kinnitusega, et kangelanna [[süda]] on murdunud; selle asemel peab ta [[sügis]]eses pargis jalutama, kus vähehaaval kukub langevaid [[leht]]i kas üksildasele teerajale või siis Amori[[Amor]]i kipskujule. (lk 90)

* Teaduslikult väljendades — stsenaarium on mõttelise sisu tõlkimine [[kujund]]ite [[keel]]de; praktiliselt seletades — stsenaarium on teatav idee [[vägistamine|vägistamise]] tehnoloogia, kusjuures vägistamise eesmärgiks on, et inimesed võiksid tulemust kaks tundi vaadata ega pruugiks sealjuures midagi mõtelda. (lk 90)