Lõoke: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
PResümee puudub
22. rida:
</poem>
* [[William Shakespeare]], "Romeo ja Julia", III vaatus, V stseen. Tõlkinud [[Georg Meri]].
 
 
 
* Sellel oksal ei kiikunud mitte ainult Indrek, vaid ka kõik teised poisid, keda ta teadnud ja tundnud, sest männijuured olid ühelt poolt soopinnast pisut lahti ja sellepärast oli tema kiikumiseks parem kui ükski teine [[mänd]] Vargamäel, võib-olla kogu [[maailm]]as. Ja kui ei kiikunud tema oksal mõni poiss, siis istus seal helekollase kõhualusega karja[[lind]] või tõusis temalt [[taevas|taeva]] poole mõni soolõoke ning laskus varsti [[laul]]uga siiasamasse vaiguste [[käbi]]de keskele. Oo, ta võis kas või kümme korda roheliselt männioksalt tõusta ja ikka siiasamasse lauldes tagasi tulla, nagu päästaks just tema lõokese laulupaelad valla. Ja nüüd on see mänd mädanud ja ükski ei tee temast väljagi, nagu poleks teda olemaski.