Erinevus lehekülje "Aleksis Kivi" redaktsioonide vahel

 
* Juhani. Ja-jaa! ega nüüd muud kui kõik kosja ning kõik ühekorraga nagu mehed. Ja-jaa! Issand hoidku meid! Kuid ei aita muu, vaid kosja, kosja! Nüüd oleme paremais [[riided|rõivais]], pestud ja harjatud; kogu meie väljanägemine on ristiinimese moodi: puhas ja otsekui uuesti sündinud. — See teeb mu rahutuks. — Kuid Venla poole! Nüüd on kohane [[aeg]].
:Eero. Ja olgu see ka meie õnnepäev[[õnn]]epäev.
:Juhani. Kelle õnnepäev, kelle? Ahaa! kuis arvad, poiss?
:Eero. Kas või meie kõigi.
:Juhani. Ära, hull!
:Simeoni. Kuidas see, jumala pärast, oleks võimalik?
:Eero. Jumala ees pole miski võimatu. Uskugem[[Usk]]ugem, [[lootus|lootkem]] ja [[armastus|armastagem]] kõik üksmeelselt.
:Juhani. Vait, Eero! sest nüüd läheme kosja ja ühes sellega kooli, vöörkotid õlal. (lk 24)
* Timo. Kui oleksime aga plika ette astunud mustas[[must]]as kalevikuues[[kalev]]ikuues ja kell oleks paisutanud vestitaskut[[vest]]itaskut nagu priske sõrrunaerissõrru[[naeris]], [[võti]] veel kilksatanud keti küljes ja hõberipatsiga [[piip]] hambus auranud, siis oleks, susi söögu! meie ettevõttest tulnud nii [[muna|mune]] kui poegi. (lk 29)
 
 
<poem>
Kõmagu nüüd kõigi kaelad,
Lahti löön kui laulu[[laul]]u paelad,
Lauldes seitsme venna võimust.
/---/
Simeon, see vaga [[nägu]],
Ohkab, õhkab: "Kuritegu,
[[Patt]] ja pärgel ilmaelu."
 
Simeoni [[hernes|herneid]] keedab,
Timo rasva[[rasv]]a sekka heidab:
Sülgab patta täie suuga[[suu]]ga.
/---/
</poem>
 
 
* Juhani. Kuid ma arvan, et ma armas silmakene[[silm]]akene juba pisut võtab.
:Simeоni. Kuid ei võta mu [[jalg]], vaid valutab[[valu]]tab ja hõõgub kui tulises [[tuhk|tuhas]]. Mis pean ma õnnetu sellega peale hakkama?
:Eero. Heida tarre jõudes ilusti [[uni|magama]] ja palu jalasalvi, ning täna siis loojat, kes sind selgi päeval[[päev]]al on kaitsnud, „et sa oma jalga vastu kivi pole tõuganud“, nagu loeme õhtupalvestõhtu[[palve]]st.
:Simeoni. Ma ei kuule sind, ma ei kuule.
:Eero. No palu siis kõrvasalvi ka. Kuid hakka nüüd liikuma, muidu jääd siia vanapagana saagiks.
:Simeoni. Mu kõrvad[[kõrv]]ad on sinu jaoks lukus, lukus vaimses mõttes. Saad aru, inimene!
:Eero. Tule nüüd, muidu on su [[nahk]] varsti õrrel, ja päris kehalises mõttes. (lk 71)
 
* Kuid Juhani hakkas nüüd kogu vennaskonnale salvi keetma. Ta pani vana malmist[[malm]]ist ilma sangata katla [[tuli|tulele]], kallas sinna toobi viina[[viin]]a ja segas viina hulka kaks kortlit [[püssirohi|püssirohtu]], kortli [[väävel|väävlijahu]] ning soola[[sool]]a niisama palju. Ja kui see kõik oli umbes [[tund]] aega keenud, tõstis ta keeduse jahtuma ning pigimusta[[pigi]]musta kördi sarnane salv oli valmis. Nad võidsid selle salviga haavu[[haav]]u, eriti neid, mis olid peas, ja tõmbasid värsket kollakas-rusket tõrva[[tõrv]]a peale. Ja siis pigistasid nad [[hambad]] kõvasti kokku ning nende naodnäod kiskusid koledal kombel mustaks; nõnda kõrvetas vägev [[ravim|rohi]] haavades. (lk 71)
 
* Timo. Oma pea panen pandiks, et ta, tahab meid türgi usku viia.
:Simeoni. Jumal olgu talle armuline!
:Juhani. Lõuad kinni, ja silmapilk! Minu pärast jumalat paluda, noomida mind nagu vesiste silmadega papp — see ei lähe. Sest minul on just paras jagu mõistust[[mõistus]]t, kuigi ma pole täis paljast tarkust[[tarkus]]t, nagu näiteks see meie Aapo.
:Aapo. Jumal paraku! ei ole ma niigi tark kui tarvis.
:Juhani. Puhas tarkus, puhas tarkus! Ja pea nüüd leivaauk kinni, või muidu saad selle sääreluugasääre[[luu]]ga vastu koonu pisut paremini kui eile. Seda ma ütlen ja lõpetan [[söömine|söömise]], sest minu pugu on täis. (lk 77)
 
* Mäkelä. Kuid teine [[küsimus]], see lugemise asi, see annab talle kirikuseaduse põhjal ometi mingi voli, mida ta nüüd oma vihas[[viha]]s kindlasti teie vastu tarvitab.
:Juhani. Lugemise asjas on meie poolt jumala seadus ja kord, mis selle katse vastu raiub. Vaadake, ta on meile juba emaihus andnud nii kõvad pead, et lugemaõppimine on meile ilmvõimatu asi. Mis teha, Mäkelä? Väga ebaühtlaselt langevad vaimuanded meie peade peale.
 
* Aga kui vennaksed olid söönud, vajusid nad [[õled|õlgedest]] voodile[[voodi]]le pikali ja peagi unustasid nad eluvõitluse, mässituina une õrna loori. Magusalt magasid nad ja kaua soojendas neid lõkendav tuli, kuni ta nõrkes ja söestus. Siis sulges perenaine peldid ja [[ahi|ahjust]] voolas tuppa magus [[soojus]]; selle järel laskus ka perenaine jälle voodisse ning uuesti oli toas üldine [[vaikus]].
:Kuid väljas hüples pakane raksudes mööda aedu, põhjatuid lõõtsus võimsalt tähtedest[[täht]]edest sädeleva [[taevas|taeva]] all, kust kahvatu [[kuu]] muheldes alla vaatas. (lk 143)
 
* Lauri. Sihukesed mehed! Mis on Jukola Jussi? Ogara peaga [[kukk]], nudipeaga sõnn.
:Juhani. Pea silmapilk suu kinni, et mu kõrv teine kord midagi sellesarnast ei kuuleks.
:Lauri. „Kellel on kõrvad kuulda, see kuulgu,“ ütleb Aapo, see Jukola püha [[Paulus]].
:Simeoni. Oh sind küll! Kas sina oled see endine vaikne, tõsine ja harva jutuga poiss? Kas sina oled Lauri? Sibuke suure suuga [[hull]]?
:Lauri. Oled ja sinagi Simeoni, see mageda suuga „tere, rabi“.
:Simeoni. Selle annan sulle andeks, ühtesoodu kogudes, aina kogudes tuliseid [[süsi]] su pea peale.
:Lauri. Mine põrgusse[[põrgu]]sse, seal on süsi!
:Simeoni. Jumalakartmatu!
:Timo. Otse karvad tõusevad mu seljas püsti.
:Laari. Mis see Timo mökitab, see Jukola vesisilmne [[kits]]?
:Timo. Las olla pealegi. Kitse [[piim]] on päris hea. (lk 175, Hiiukivil)
 
* Lauri. /---/ Ei nüüd midagi muud sedapuhku, ainult et [[lammas]] on lahke [[loom]], ei ta puse ega poksi, aga vaat kui [[härg]] рääseb valla, ta puseb puud[[puu]]d ja kaabib [[maapind|maad]] ning purskab tulipalavat raba vastu karjase nägu ning [[naba]]. Ja siis on jällegi aamen karmauhti! igauks mingu oma sängi, mina lähen [[vangla|vangikongi]]. — See oli [[jutlus]].
:Simeoni. Sihukest jumalavallatust sa oskad, kuid kas sa tulimane ka lugeda oskad?
:Lauri. See on alles küsimus: kas papp lugeda oskab? „Mina"Mina loen ja laulan [[viga|veata]] ega iial keskel peata; nii pikk laulujoru kui [[laut|lauda]] vihmatoru.“ Kuid papp peab rääkima ja mitte laulma. Mina räägin ja väike Eero vastab lauluga.
:Eero. Mina vastan, kui aga [[nälg|nälja]] pärast jaksan. (lk 180-181)
 
* Viertola. Mis oli teil asja minu koplis, teie vurled? Mis?
:Juhani. Püüdsime [[karu]], hädaohtlikku kiskjat, kes peagi nii teilt kui teie härgadelt [[elu]] näpistab. Kiskja karu meie tapsime, ja nii tegime isamaale suure, ühise heateo. Kas pole see üldine [[kasu]]: hüvitadahävitada kiskjad[[kiskja]]d, paganad[[pagan]]ad ja pärglid maailmast? Kaaluge seda punkti. [[Seadus]] on tugevasti meie poolt, on, kas või mädaneks. (lk 192)
* Mäkelä. Kuid ma olen kuulnud, et siin süüakse [[liha]], nagu oleks aina mihklipäev. Mis liha siin nõnda rohkelt priisatakse?
:Juhani. Härjaliha, härjaliha, Viertola härgade toredat liha. Kuid meil pole kombeks just priisata; sööme ilusti ainult nii palju, kui ristiinimese näljasesse vatsa mahub.
:Mäkelä. Siis võtsite ometi liha, millega teil, nagu on [[sõna]] teie omast suust kostnud, polnud midagi tegemist.
:Juhani. Liha oleks muidu mädanenud ja levitanud üle kogu [[Soome]] [[sügelised|sügelisi]] ja paiseid, katku[[katk]]u ning kämatõbekärnatõbe. Kuid me päästsime isamaa säärasest õnnetusest[[õnnetus]]est. Ja kui te jälle küsiksite, miks me liha oma naha hoidmiseks maa põue ei matnud, — mis oleks küll päris [[rumalus|loll]] küsimus, - aga kui te nii küsiksite, siis [[vastus|vastaksime]] selle peale nõnda: me ei tahtnud teha nii suurt pattu, et võtta oma isamaalt ja [[riik|riigilt]] nii tugevat, rammusat toitu[[toit]]u nagu härjaliha, eriti meeles pidades, kuis ka sel aastal[[aasta]]l on nii mõnigi [[mees]] pidanud nagu sikk [[mänd|männi]] külge närima. (lk 208)
 
* Juhani. Kuid teistsugust laulu oodaku Simeoni. Ah! ta salvigu oma [[selg]] karurasvaga, enne kui usaldab avada meie [[uks|ust]]. Talle kulub ära nahatäis, kulub tõesti! Müüa viin, ja kui kõrtsmik on seganud selle päris viimaseks lörtsiks, osta see tagasi mitu korda kallima [[hind|hinnaga]], ja vahetada siis [[rukis|rukkikotid]] viimase ivani sigurivee[[sigur]]ivee ning kalli, kalli siirupilaga[[siirup]]ilaga vastu, ühe sõnaga: kõik, mis aga [[vanker|vankrilt]] võis võtta, kulutada viina, siirupijoogi, saia[[sai]]a ning präänikute peale! Ah! kes oleks seda Simeonist uskunud? Kas seal oligi ta jumalakartlikkus? Kas see on nii paljude liigutavate palvetamiste vili? Kuid ei pea ju selle üle iseäranis imestama. On ju usumeestel, kurb küll, harilikult kange himu viina järele, eriti napsivõtmiseks kapiukse taga.
* Kuid Simeonist ei olnud kõppugi kuulda, ei mitme [[öö]] ja päeva pärastki. See pani vennaksed jälle järele mõtlema, järele mõtlema ja muretsemagi[[mure]]tsemagi, eriti kui viimaks Eerolt tema tõelist seisukorda kuulsid. Sest kui Eero vihatuju oli kahe-kоlme päeva pärast pisut lahtunud, avaldas ta urisedes, kuidas oli Simeoniga lugu linnast[[linn]]ast tagasi tulles. Ta oli mitu korda kõnelnud mingeist tollipikkustest vennikestest, kes, nagu ta ütles, tuhandete kaupa ta ümber parvlesid. (lk 226)
* Simeоni. /---/ Jah, jõudsime kuu peale, ja [[saatan]] viis mu selle äärmisele servale, kõrgele künkale, kus seisis veelgi kõrgem [[torn]], mis ehitatud nahast, [[saabas|saapanahast]]. Astusime üles torni, tema ees ja mina tema taga, ning kaua astusime mööda ringlevaid treppe[[trepp]]e. /---/ ja ma nägin kogu maailma[[maailm]]a piire, nägin [[Inglismaa|Inglise]] riiki, Türgimaad[[Türgi]]maad, Pariisi[[Pariis]]i linna ning [[Ameerika]] riiki. Siis nägin mina Suurtürgit tõusvat ja koledalt kõike ära hävitavat; ja tema järel astus see suur sarviline Mammon, ajades inimkonda[[inimkond]]a ühest maa äärest teiseni nagu [[hunt]] lambakarja. Nii ajas ja kihutas ta ning kägistas lõpuks kogu maailma ja Ameerika riigi. (lk 231)
* Juhani. Palu jumalat, mu vend, palu jumalat!
:Simeoni. Palvetame kõik üheskoos! — Ma olen näinud Lutsifeeruse karvast vägevust! — Palvetame kõik!
:Juhani. See on hale lugu, oh, oi!
:Timo. Ära nuta, Juhani.
:Juhani. Ma nutaksin [[veri|verd]], kui võiksin; sest me oleme ju elanud nagu koerakoonlased, joonud viina nagu muhameedid ja [[türklased]]. Kuid nüüd tulgu sellele laulule [[lõpp]], teist laadi elu peab algama, muidu langeb taeva hirmus viha meie peale nagu raske Tundramägi ning pressib meid põrguni alla. Jaa, jaa, poisse on hoiatatud ennustuste[[ennustus]]te ja imedega[[ime]]dega, ning me peame ootama kõige hullemat, kui me õigel ajal märkidest[[märk]]idest õppust ei võta. (lk 235)
 
* Juhani. /---/ Jaa, jaa, mis on läinud, see on soe suus; kuid siitpeale valitsegu teine viis. — Nüüd oja randa! ja kirvesilmaga[[kirves]]ilmaga tambin ma tuhandeks kägaraks tolle nurjatu vaskeluka, tolle neetud viinakatla, ning viinakoja rebin laiali nagu harakapesaharaka[[pesa]].
:Simeoni. Tee nii, mu vend, ja taeval on sellest teost heameel.
:Juhani. Mina teen nii.
:Ааpо. Milleks hävitada riistu ja [[asi|asju]], mis võime ausal viisil maha müüa?
:Juhani. Kuid vaata seda punkti: mis teeks katlaga mees, kellele ta müüksin, millist tervisevett? Sedasama sorti, sama sorti, sedasama põrgususlat, mis on meid endid juba otse hukatuse äärele lükanud, ja samasse viletsusse saadaksin nii mõnegi muu selle katla kaudu. Kuid sellest patust tahan olla vaba, kui kord issanda kohtujärje ette lähen. — Jah, nüüd katel kägarasse ja koda uperkuuti! (lk 237)
 
* Timo. Õnnetuid Jukola pojukesi! Ja [[seitse]] tükki! Mis peame nüüd tegema?
:Lauri. Küll ma tean, mis teen.
:Juhani. Mina niisama. Igaüks [[nuga]] kurkulkurku!
:Timo. Ära põrgu pärast!
:Juhani. Mu puss, mu välkuva teraga puss! Verd lasen, nii et lainetab.
:Aapo. Juhani!
:Juhani. Joosku üheksainsaks lombiks seitsme mehe veri ja upume siis üheskoos [[punane|punasesse]] [[meri|merre]], nagu uppus kord kogu „Vana testamendi“ [[rahvas]]! Kus on mu pahkpea-puss, kõige, kõige lepitaja?
:Aapo. Taltsuta oma meelt!
:Juhani. Teelt ära sina mu eest ja lõpp sellele neetud elule! Puss siia! (lk 244)
 
* :Ааpо. /---/ Vaadake: kui me lugeda ei oska, siis on ka seaduslik [[naine]] meile keelatud puuvili.
:Timo. Jassoo! Kas see nii on? No võtku pagan! Siis peab katsuma, sest selle kunstiga saan enesele vahest tubli eidegi, kui nii hulluks peaksin minema. Kuid kes teab, millised mõtted kord veel poisi pähe tulevad? Seda ei tea muu kui jumal.
:Juhani. Kaalume asja põhjalikult: meil on nii kõvad pead. (lk 255)
 
* Jah, ma olin teile vali [[õpetaja]], vali ja kõva, tunnistan seda, ning kibedasti olen ma seda juba kahetsenud. Kuid nii sama valjul [[kombed|kombel]] on kord mind ennast õpetatud, samal sakutaval viisil, jumal paraku! Kuid mida püüdsin ma oma valjusega teie vastu? Teie eneste kasu, teie kasu; teadke seda. Ja olge ka selles kindlad, et selgi silmapilgul, — kuigi mu meel ka pisut jahmatas, et te mulle nüüd nõnda vastu astusite, — et mu king[[hing]] rõõmustab, kui näen teid praegu tublide meestena ja tean teie tegusid ning võitlusi kümne issanda aasta jooksul. /---/
:Juhani. Köster tõendas, et ta meiega just õieti ei talitanud, ja mina tunnistan omalt poolt tema vastu sedasama, ja nii on meie arved tasa, eriti kui ma õigeks võtan, et olime ta üsna puupäised õpilased, kelle kõvade kolude vastu tema kannatlikkuse[[kannatlikkus]]e raudrüü vägisi purunes. (lk 285)
 
==Välislingid==