Erinevus lehekülje "Aleksis Kivi" redaktsioonide vahel

resümee puudub
[[File:Aleksis Kivi.jpg|thumb|250px|Aleksis Kivi]]
'''Aleksis Kivi''' (kodanikunimega Alexis Stenvall; 10. oktoober 1834, Uusimaa, Nurmijärvi kihelkond – 31. detsember 1872 Tuusula) oli [[soome]] [[kirjanik]].
 
 
==Teoseid eesti keeles==
* "Öö ja päew: Soome näitemäng ühes järgus". Eesti keelde toim. M. Lillenupp ([[Martin Lipp]]). Tartu: Näitlejate ühendus, 1884 (Tartu: Olevik)
* "Kihlus: Ühejärguline naljanäitlus". Tõlkinud A. Prants. Tartu, 1906
* "Kullervo: näidend viies vaatuses". Tõlkinud Gerda Laugaste. Tallinn: Eesti Raamat, 1990
* "Õlleretk Schleusingenis: näitemäng neljas osas". Tõlkinud [[Endel Mallene]]. Tallinn: Huma, 2002
* "Nõmmekingsepad: komöödia 5 vaatuses". Tõlkinud ja järelsõna: [[Friedebert Tuglas]]. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1957
* "Luulet". Tõlkinud [[Debora Vaarandi]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1976
* "Seitse venda". Tõlkinud Friedebert Tuglas. Esimene eestikeelne väljaanne: Tartus: Eesti Kirjanduse Seltsi Koolikirjanduse toimkond, 1924, palju kordustrükke
* "Seitse venda". Tõlkinud [[Aivo Lõhmus]]. Tallinn: Eesti Raamat, 2005
 
==Seitse venda==
:Tuоmas. Tuleks selle kallal alles [[higi]]stada.
:Juhani. Ja ähkida. Mul on nii kõva [[pea]]!
:Ааpо. Kuid kõva tahtmine viib mehe ka läbi [[hall]]i [[kivi]]. Hakkame peale, muretseme enesele Hämeenlinnast [[aabits]]ad ja lähme [[köster|köstri]] juurde [[kool]]i, nagu [[praost]] on käskinud. Teeme nii, enne kui meid kroonu küüdiga viiakse.
Juhani. Ma kardan, et nii tuleb siin teha, ma kardan. [[Jumal]] halastagu meie peale! Kuid jäägu see [[mõte]] homseks ja lähme puhkama. (lk 22)
 
:Eero. Jumala ees pole miski võimatu. [[Usk]]ugem, [[lootus|lootkem]] ja [[armastus|armastagem]] kõik üksmeelselt.
:Juhani. Vait, Eero! sest nüüd läheme kosja ja ühes sellega kooli, vöörkotid õlal. (lk 24)
 
* Timo. Kui oleksime aga plika ette astunud [[must]]as [[kalev]]ikuues ja kell oleks paisutanud [[vest]]itaskut nagu priske sõrru[[naeris]], [[võti]] veel kilksatanud keti küljes ja hõberipatsiga [[piip]] hambus auranud, siis oleks, susi söögu! meie ettevõttest tulnud nii [[muna|mune]] kui poegi. (lk 29)
 
 
 
* Juhani. Kuid ma arvan, et mamu armas [[silm]]akene juba pisut võtab.
:Simeоni. Kuid ei võta mu [[jalg]], vaid [[valu]]tab ja hõõgub kui tulises [[tuhk|tuhas]]. Mis pean ma õnnetu sellega peale hakkama?
:Eero. Heida tarre jõudes ilusti [[uni|magama]] ja palu jalasalvi, ning täna siis loojat, kes sind selgi [[päev]]al on kaitsnud, „et"et sa oma jalga vastu kivi pole tõuganud“tõuganud", nagu loeme õhtu[[palve]]st.
:Simeoni. Ma ei kuule sind, ma ei kuule.
:Eero. No palu siis kõrvasalvi ka. Kuid hakka nüüd liikuma, muidu jääd siia vanapagana saagiks.
* Kuid Juhani hakkas nüüd kogu vennaskonnale salvi keetma. Ta pani vana [[malm]]ist ilma sangata katla [[tuli|tulele]], kallas sinna toobi [[viin]]a ja segas viina hulka kaks kortlit [[püssirohi|püssirohtu]], kortli [[väävel|väävlijahu]] ning [[sool]]a niisama palju. Ja kui see kõik oli umbes [[tund]] aega keenud, tõstis ta keeduse jahtuma ning [[pigi]]musta kördi sarnane salv oli valmis. Nad võidsid selle salviga [[haav]]u, eriti neid, mis olid peas, ja tõmbasid värsket kollakas-rusket [[tõrv]]a peale. Ja siis pigistasid nad [[hambad]] kõvasti kokku ning nende näod kiskusid koledal kombel mustaks; nõnda kõrvetas vägev [[ravim|rohi]] haavades. (lk 71)
 
* Timo. Oma pea panen pandiks, et ta, tahab meid [[islam|türgi usku]] viia.
:Simeoni. Jumal olgu talle armuline!
:Juhani. Lõuad kinni, ja silmapilk! Minu pärast jumalat paluda, noomida mind nagu vesiste silmadega papp — see ei lähe. Sest minul on just paras jagu [[mõistus]]t, kuigi ma pole täis paljast [[tarkus]]t, nagu näiteks see meie Aapo.
 
* Aga kui vennaksed olid söönud, vajusid nad [[õled|õlgedest]] [[voodi]]le pikali ja peagi unustasid nad eluvõitluse, mässituina une õrna loori. Magusalt magasid nad ja kaua soojendas neid lõkendav tuli, kuni ta nõrkes ja söestus. Siis sulges perenaine peldid ja [[ahi|ahjust]] voolas tuppa magus [[soojus]]; selle järel laskus ka perenaine jälle voodisse ning uuesti oli toas üldine [[vaikus]].
:Kuid väljas hüples [[pakane]] raksudes mööda aedu, põhjatuid lõõtsus võimsalt [[täht]]edest sädeleva [[taevas|taeva]] all, kust kahvatu [[kuu]] muheldes alla vaatas. (lk 143)
 
* Lauri. Sihukesed mehed! Mis on Jukola Jussi? Ogara peaga [[kukk]], nudipeaga [[sõnn]].
:Juhani. Pea silmapilk suu kinni, et mu kõrv teine kord midagi sellesarnast ei kuuleks.
:Lauri. „Kellel"Kellel on kõrvad kuulda, see kuulgu," ütleb Aapo, see Jukola püha [[Paulus]].
:Simeoni. Oh sind küll! Kas sina oled see endine vaikne, tõsine ja harva jutuga poiss? Kas sina oled Lauri? SibukeSihuke suure suuga [[hull]]?
:Lauri. Oled jaju sinagi Simeoni, see mageda suuga „tere"tere, rabi“rabi".
:Simeoni. Selle annan sulle andeks, ühtesoodu kogudes, aina kogudes tuliseid [[süsi]] su pea peale.
:Lauri. Mine [[põrgu]]sse, seal on süsi!
* Lauri. /---/ Ei nüüd midagi muud sedapuhku, ainult et [[lammas]] on lahke [[loom]], ei ta puse ega poksi, aga vaat kui [[härg]] рääseb valla, ta puseb [[puu]]d ja kaabib [[maapind|maad]] ning purskab tulipalavat raba vastu karjase nägu ning [[naba]]. Ja siis on jällegi aamen karmauhti! igauks mingu oma sängi, mina lähen [[vangla|vangikongi]]. — See oli [[jutlus]].
:Simeoni. Sihukest jumalavallatust sa oskad, kuid kas sa tulimane ka lugeda oskad?
:Lauri. See on alles küsimus: kas papp lugeda oskab? "Mina loen ja laulan [[viga|veata]] ega iial keskel peata; nii pikk laulujoru kui [[laut|lauda]] [[vihmaveetoru|vihmatoru]]." Kuid papp peab rääkima ja mitte laulma. Mina räägin ja väike Eero vastab lauluga.
:Eero. Mina vastan, kui aga [[nälg|nälja]] pärast jaksan. (lk 180-181)
 
* Viertola. Mis oli teil asja minu koplis, teie vurled? Mis?
:Juhani. Püüdsime [[karu]], hädaohtlikku kiskjat, kes peagi nii teilt kui teie härgadelt [[elu]] näpistab. Kiskja karu meie tapsime, ja nii tegime isamaale suure, ühise heateo. Kas pole see üldine [[kasu]]: hävitada [[kiskja]]d, [[pagan]]ad ja pärglid maailmast? Kaaluge seda punkti. [[Seadus]] on tugevasti meie poolt, on, kas või mädaneks. (lk 192)
 
* Mäkelä. Kuid ma olen kuulnud, et siin süüakse [[liha]], nagu oleks aina mihklipäev. Mis liha siin nõnda rohkelt priisatakse?
:Juhani. Härjaliha, härjaliha, Viertola härgade toredat liha. Kuid meil pole kombeks just priisata; sööme ilusti ainult nii palju, kui ristiinimese näljasesse vatsa mahub.
:Mäkelä. Siis võtsite ometi liha, millega teil, nagu on [[sõna]] teie omast suust kostnud, polnud midagi tegemist.
:Juhani. Liha oleks muidu mädanenud ja levitanud üle kogu [[Soome]] [[sügelised|sügelisi]] ja paiseid, [[katk]]u ning kärnatõbe. Kuid me päästsime isamaa säärasest [[õnnetus]]est. Ja kui te jälle küsiksite, miks me liha oma naha hoidmiseks maa põue ei matnud, — mis oleks küll päris [[rumalus|loll]] küsimus, - aga kui te nii küsiksite, siis [[vastus|vastaksime]] selle peale nõnda: me ei tahtnud teha nii suurt pattu[[patt]]u, et võtta oma isamaalt ja [[riik|riigilt]] nii tugevat, rammusat [[toit]]u nagu härjaliha, eriti meeles pidades, kuis ka sel [[aasta]]l on nii mõnigi [[mees]] pidanud nagu sikk [[mänd|männi]] külge närima. (lk 208)
 
* Juhani. Kuid teistsugust laulu oodaku Simeoni. Ah! ta salvigu oma [[selg]] karurasvaga, enne kui usaldab avada meie [[uks|ust]]. Talle kulub ära nahatäis, kulub tõesti! Müüa [[viin]], ja kui kõrtsmik on seganud selle päris viimaseks lörtsiks, osta see tagasi mitu korda kallima [[hind|hinnaga]], ja vahetada siis [[rukis|rukkikotid]] viimase ivani [[sigur]]ivee ning kalli, kalli [[siirup]]ilaga vastu, ühe sõnaga: kõik, mis aga [[vanker|vankrilt]] võis võtta, kulutada viina, siirupijoogi, [[sai]]a ning präänikute peale! Ah! kes oleks seda Simeonist uskunud? Kas seal oligi ta [[jumalakartlikkus]]? Kas see on nii paljude liigutavate palvetamiste vili? Kuid ei pea ju selle üle iseäranis imestama. On ju usumeestel, kurb küll, harilikult kange himu viina järele, eriti napsivõtmiseks kapiukse taga.
* Kuid Simeonist ei olnud kõppugi kuulda, ei mitme [[öö]] ja päeva pärastki. See pani vennaksed jälle järele mõtlema, järele mõtlema ja [[mure]]tsemagi, eriti kui viimaks Eerolt tema tõelist seisukorda kuulsid. Sest kui Eero vihatuju oli kahe-kоlme päeva pärast pisut lahtunud, avaldas ta urisedes, kuidas oli Simeoniga lugu [[linn]]ast tagasi tulles. Ta oli mitu korda kõnelnud mingeist tollipikkustest vennikestest, kes, nagu ta ütles, tuhandete kaupa ta ümber parvlesid. (lk 226)
 
* Simeоni. /---/ Jah, jõudsime kuu peale, ja [[saatan]] viis mu selle äärmisele servale, kõrgele künkale, kus seisis veelgi kõrgem [[torn]], mis ehitatud nahast, [[saabas|saapanahast]]. Astusime üles torni, tema ees ja mina tema taga, ning kaua astusime mööda ringlevaid [[trepp]]e. /---/ ja ma nägin kogu [[maailm]]a piire, nägin [[Inglismaa|Inglise]] riiki, [[Türgi]]maad, [[Pariis]]i linna ning [[Ameerika]] riiki. Siis nägin mina Suurtürgit tõusvat ja koledalt kõike ära hävitavat; ja tema järel astus see suur sarviline Mammon, ajades [[inimkond]]a ühest maa äärest teiseni nagu [[hunt]] lambakarja. Nii ajas ja kihutas ta ning kägistas lõpuks kogu maailma ja Ameerika riigi. (lk 231)
 
* Juhani. Palu jumalat, mu vend, palu jumalat!
:Simeoni. Palvetame kõik üheskoos! — Ma olen näinud Lutsifeeruse karvast vägevust! — Palvetame kõik!
:Juhani. Mu puss, mu välkuva teraga puss! Verd lasen, nii et lainetab.
:Aapo. Juhani!
:Juhani. Joosku üheksainsaks lombiks seitsme mehe veri ja upume siis üheskoos [[punane|punasesse]] [[meri|merre]], nagu uppus kord kogu „Vana"Vana testamendi“testamendi" [[rahvas]]! Kus on mu pahkpea-puss, kõige, kõige lepitaja?
:Aapo. Taltsuta oma meelt!
:Juhani. Teelt ära sina mu eest ja lõpp sellele neetud elule! Puss siia! (lk 244)
28 300

muudatust