Aleksis Kivi: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
70. rida:
 
* Mäkelä. Kuid teine [[küsimus]], see lugemise asi, see annab talle kirikuseaduse põhjal ometi mingi voli, mida ta nüüd oma [[viha]]s kindlasti teie vastu tarvitab.
:Juhani. [[Lugemine|Lugemise]] asjas on meie poolt jumala seadus ja kord, mis selle katse vastu raiub. Vaadake, ta on meile juba emaihus andnud nii kõvad pead, et lugemaõppimine on meile ilmvõimatu asi. Mis teha, Mäkelä? Väga ebaühtlaselt langevad vaimuanded meie peade peale. (lk 80)
 
* Aga kui vennaksed olid söönud, vajusid nad [[õled|õlgedest]] [[voodi]]le pikali ja peagi unustasid nad eluvõitluse, mässituina une õrna loori. Magusalt magasid nad ja kaua soojendas neid lõkendav tuli, kuni ta nõrkes ja söestus. Siis sulges perenaine peldid ja [[ahi|ahjust]] voolas tuppa magus [[soojus]]; selle järel laskus ka perenaine jälle voodisse ning uuesti oli toas üldine [[vaikus]].
101. rida:
 
* Juhani. Kuid teistsugust laulu oodaku Simeoni. Ah! ta salvigu oma [[selg]] karurasvaga, enne kui usaldab avada meie [[uks|ust]]. Talle kulub ära nahatäis, kulub tõesti! Müüa [[viin]], ja kui kõrtsmik on seganud selle päris viimaseks lörtsiks, osta see tagasi mitu korda kallima [[hind|hinnaga]], ja vahetada siis [[rukis|rukkikotid]] viimase ivani [[sigur]]ivee ning kalli, kalli [[siirup]]ilaga vastu, ühe sõnaga: kõik, mis aga [[vanker|vankrilt]] võis võtta, kulutada viina, siirupijoogi, [[sai]]a ning präänikute peale! Ah! kes oleks seda Simeonist uskunud? Kas seal oligi ta [[jumalakartlikkus]]? Kas see on nii paljude liigutavate palvetamiste vili? Kuid ei pea ju selle üle iseäranis imestama. On ju usumeestel, kurb küll, harilikult kange himu viina järele, eriti napsivõtmiseks kapiukse taga.
 
* Kuid Simeonist ei olnud kõppugi kuulda, ei mitme [[öö]] ja päeva pärastki. See pani vennaksed jälle järele mõtlema, järele mõtlema ja [[mure]]tsemagi, eriti kui viimaks Eerolt tema tõelist seisukorda kuulsid. Sest kui Eero vihatuju oli kahe-kоlme päeva pärast pisut lahtunud, avaldas ta urisedes, kuidas oli Simeoniga lugu [[linn]]ast tagasi tulles. Ta oli mitu korda kõnelnud mingeist tollipikkustest vennikestest, kes, nagu ta ütles, tuhandete kaupa ta ümber parvlesid. (lk 226)