Aleksis Kivi: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
100. rida:
:Juhani. Liha oleks muidu mädanenud ja levitanud üle kogu [[Soome]] [[sügelised|sügelisi]] ja paiseid, [[katk]]u ning kärnatõbe. Kuid me päästsime isamaa säärasest [[õnnetus]]est. Ja kui te jälle küsiksite, miks me liha oma naha hoidmiseks maa põue ei matnud, — mis oleks küll päris [[rumalus|loll]] küsimus, - aga kui te nii küsiksite, siis [[vastus|vastaksime]] selle peale nõnda: me ei tahtnud teha nii suurt [[patt]]u, et võtta oma isamaalt ja [[riik|riigilt]] nii tugevat, rammusat [[toit]]u nagu härjaliha, eriti meeles pidades, kuis ka sel [[aasta]]l on nii mõnigi [[mees]] pidanud nagu sikk [[mänd|männi]] külge närima. (lk 208)
* Juhani. Kuid teistsugust laulu oodaku Simeoni. Ah! ta salvigu oma [[selg]] karurasvaga, enne kui usaldab avada meie [[uks|ust]]. Talle kulub ära nahatäis, kulub tõesti! Müüa [[viin]], ja kui kõrtsmik on seganud selle päris viimaseks lörtsiks, osta see tagasi mitu korda kallima [[hind|hinnaga]], ja vahetada siis [[rukis|rukkikotid]] viimase ivani [[sigur]]ivee ning kalli, kalli [[siirup]]ilaga vastu, ühe sõnaga: kõik, mis aga [[vanker|vankrilt]] võis võtta, kulutada viina, siirupijoogi, [[sai]]a ning präänikute peale! Ah! kes oleks seda Simeonist uskunud? Kas seal oligi ta [[jumalakartlikkus]]? Kas see on nii paljude liigutavate palvetamiste vili? Kuid ei pea ju selle üle iseäranis imestama. On ju usumeestel, kurb küll, harilikult kange himu viina järele, eriti napsivõtmiseks kapiukse taga. (lk 224)
* Kuid Simeonist ei olnud kõppugi kuulda, ei mitme [[öö]] ja päeva pärastki. See pani vennaksed jälle järele mõtlema, järele mõtlema ja [[mure]]tsemagi, eriti kui viimaks Eerolt tema tõelist seisukorda kuulsid. Sest kui Eero vihatuju oli kahe-kоlme päeva pärast pisut lahtunud, avaldas ta urisedes, kuidas oli Simeoniga lugu [[linn]]ast tagasi tulles. Ta oli mitu korda kõnelnud mingeist tollipikkustest vennikestest, kes, nagu ta ütles, tuhandete kaupa ta ümber parvlesid. (lk 226)
| |||