Paat: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: '{{Toimeta}} * Ent neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juurde järve peal kõndides. :26 Aga Jeesust järve peal kõndimas nähes ütlesid jüngrid kohkunult: „...' |
Resümee puudub |
||
15. rida:
<poem>
Puhu,
Kura [[ema]] oma tütre lubas kodukanaks mull'!
</poem>
* Liivi rahvalaul, tõlkinud Mart Pukits
33. rida:
<poem>
[[Mänd]] kaldal üksik, jändriksünge, kõrgub.
Salk
toob kodukaile [[mees|mehed]], [[kala]]d, [[võrk|võrgud]].
</poem>
* [[Eduard Eeda Kook]], "Hiiu rannal" I (1979)
46. rida:
kaared ise painutasin [[tamm]]epuust.
Ei ma pannud [[pilliroog]]u mastideks
ega puna[[põll]]ekesi
Tugev [[mootor]] tuksub nagu [[süda]] tal,
lained temal mürisevad täävi all.
Ja ta endas kannab [[kolm]]e kanget
kes on läbi käinud mitme [[meri|mere]] veest.
</poem>
60. rida:
Ma kuulsin Sa hüüdsid
mind teisel pool vett.
Su [[hääl]] oli nukker ja hell.
Ma kuulsin, ma seisma
jäin teisel pool vett.
Ei
</poem>
* [[Lehte Hainsalu]], "Teisel pool vett", kogus “Siinpool Toone voolamist” 1972, lauluna Urmas Alenderi viisil ja esituses (ansambel Ruja 1986)
73. rida:
<poem>
Suur Heinaline meie maile jõudis,
paisjärvel põlend [[paju|pajju]] sidus
Kes teab, kui pika maa ta maha sõudis,
teab mitmest varavalgest saadik
83. rida:
<poem>
Üks pisike paat oli mere pääl,
ei tea mida
Kaks hingelist olid sääl paadi sees,
see üks oli [[naine]] ja üks oli mees.
/---/
Üks [[mure]] neid ajas küll ilma pääl,
ei muidu see paat oleks seisnud sääl.
Paat põhjani pehkinud, pardani vees.
97. rida:
* Ligi seitsekümmend aastat ühtejärge oli mu isa selle jõe [[õngemees]] olnud. Ja ikka seisis ta paat kraavisuus. See oli ta lapsepõlvejõgi, terve ta [[elu]] jõgi. Ta tundis iga kääru ja kärestikku Raudna
* Suuril [[silm]]il, südame värinal vaatasin paadipärast, kuidas [[ahven]] viis korgi otsesoodu põhja poole, [[latikas]] lükkas lapiti, [[särg]] üles-alla hüpitas. Isa oskas suuri [[säinas|säinaid]] saada ja aeg-ajalt [[angerjas|angerjaid]]. Lambaänilased laulsid ta õngelatil ja paadipink oli [[roheline|rohelise]] [[konn]]a lemmikkoht.
* Aasta-aastalt jäi isa samm aeglasemaks. Üha tihedamini pidi ta teel ülesmäge peatuma ja hinge tõmbama. Viimastel aegadel sai teda saadetud ja ka vastas käidud, [[ämber]] ja õngelatid võetud. Jõelt tõi ta uusi [[laul]]e ja latikapoegi. Ja siis see õnnetu viimane minemine. [[Haigus]]est vaevatud, [[jõud]] üsna otsas. /---/ Viimaks jõudsime kohale. Aga paati polnud. Olid ainult post, kett ja tükk paadinina kuiva puud. Ei taha mõelda, ei oska kirjeldada, milline [[kurbus]], pettumus, ahastus ja [[viha]] isa silmis välgatasid. Siis tulid suured päris [[pisar]]ad. Ta toetus posti najale ja kogus kojuminekuks jõudu. Sellest päevast ta päriselt [[voodi]]sse jäi.
107. rida:
<poem>
/---/
sääl minule ei kuulund ükski tilk
ja ükski paat sääl mind
120. rida:
<poem>
Lõpetuse [[ingel]] jälle veab mu paati,
mööda suurt ja väga
Tema halli selga tunnen lapsest saati,
ta on minu [[sõber]], minu meelepett.
136. rida:
Selle sees on palehigipisaraid,
pikkade tundide käes
villi vihutud
Läksin Läbi [[takjas|takjate]],
läbi laane ja valusa [[võsa]]
paadi jaoks puitu tooma.
Saagisin ja silusin,
145. rida:
ja pajude võrasid,
et voolida oma tillukest lootsikut.
ei häbenenud purjedeks panna.
Oma tillukest, aga tubli lootsikut
voolisin nii, et
Värvisin ta võikarva,
lihvisin kaared ka siledaks,
| |||