Redaktsioon: 11. oktoober 2020, kell 13:49 redigeeri Pseudacorus (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 36 363 muudatust Uus lehekülg: '{{Toimeta}} * Tormame muretult kuristikku, kui oleme endale ette seadnud midagi, mis takistaks meid seda nägemast. ** Blaise Pascal, "Mõtted", osa "Jumalata inimese armet...'		Redaktsioon: 11. oktoober 2020, kell 14:16 redigeeri eemalda Pseudacorus (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 36 363 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
18. rida: * Katoliiklikud doktriin ja distsipliin võivad küll olla [[müür]]id, kuid nad on mänguväljaku müürid. Kujutlegem [[laps]]i mägise ookeani[[saar]]e kaljunukil haljendaval [[aas]]al mängimas. Niikaua kui kalju serva piiras müür, võisid nad pöörases mänguhoos kartmatult mürada, nagu kõige kärarikkamas lastetoas. Aga kui müür maha lõhuti, tekkis ilmselge oht kukkuda kuristikku. Lapsed ei kukkunud sinna; aga kui [[sõber\|sõbrad]] nende juurde naasid, olid nad hirmunult keset aasa kobaras koos ega laulnud enam. ** [[Gilbert Keith Chesterton]], "Õigest usust" * [Oblomov:] "Sa oled noor, Olga, ja ei tunne kõiki ohte. Inimene ei suuda end alati valitseda; mingi põrgujõud tuleb tema sisse, [[pimedus]] laotub [[hing]]e üle ja silmi sõgestavad [[välk\|välgud]]. [[Mõistus]]e selgus kaob: austus [[puhtus]]e ja [[süütus]]e vastu — maruhoog pühib kõik minema; inimene kaotab aru; temas lõõskab kirg, ta ei saa enam enesest võitu — ja siis avaneb jalge ees kuristik." :Värin raputas teda. :"Noh, mis siis? Las avaneb!" ütles Olga suurisilmi talle otsa vaadates. ** [[Ivan Gontšarov]], "Oblomov", II jagu, 12. peatükk. Tõlkinud A. H. Tammsaare 24. rida ⟶ 30. rida: * Kui keegi oleks tahtnud temale varemalt seletada, et inimese elus on [[silmapilk]]e, kus seistakse nagu mingisuguse põhjatu sügavuse ees, millesse vahtides silm ei seleta mitte midagi — absoluutselt mitte midagi, siis Karin oleks naernud ja öelnud, et niisukest asja ei ole. Sest midagi peab ikka veel olema. Aga nüüd ta äkki taipas, et tema ise seisab selle tühja sügavuse serval, mida ta tänini poleks uskunud ega oletanudki. /---/ Sest ainult mõelda, et sinu ees on põhjatu kuristik ja sinu ümber tühjus — Karin tundis, nagu oleks see mõni kivikõva aine, mille peale ei hakka miski, sest ta on tulekindel ja purunematu — sinu ümber on tühjus, nagu elevandiluust müür, sile, läikiv ja libe, võid liuelda seda mööda niipalju kui süda kutsub, aga [[lõpp]]u ei tule, lõpp läheks nagu aina kaugemale. ** [[A. H. Tammsaare]], "Tõde ja õigus" IV, 16. peatükk

Kuristik: erinevus redaktsioonide vahel