Kanarbik: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Kanarbik''' (''Calluna vulgaris'') on kanarbikuliste sugukonda kuuluva kanarbiku perekonna ainuke liik. <poem> Aegamisi, ah Päike, vaju läände künka taha! Ta längu...'
 
Resümee puudub
4. rida:
<poem>
Aegamisi,
ah [[Päike]], vaju [[lääs|läände]] künka taha!
Ta längus kiirtes helgi, [[kanarbik]],
purpurselt! [[Pilv]]ed, loitke uhkemalt!
Kuldpaistes elustuge, kauged salud!
14. rida:
 
<poem>
[[Liiv]] ei anna taimel[[taim]]el toitu[[toit]]u,
üksi ta ja murelik,
aina kolletanud kulu,
kahvatanud kanarbik.
 
Aga käib tast [[sügis]] üle,
[[kask|kasest]] lendab [[leht|leheke]],
vaatab päike veel kord kurvalt
[[suvi|suve]] viimne pilkmine —:
 
siis sääl [[ilu]], siis sääl [[elu]],
elu, ilu imelik:
hõbet[[hõbe]]t heietamas kulu,
kulda[[kuld]]a koob kanarbik!
</poem>
* [[Juhan Liiv]], "Sööt"
34. rida:
 
<poem>
Oh kanarbik, oh lilleke[[lill]]eke,
mind [[kurbus]] rõhub rängasti:
sääl [[armastus|arm]], sääl [[surm]], sääl sügise
su [[silm]] nii taevasinine —
oh lilleke!
</poem>
44. rida:
 
 
[[Kanarbik]]usKanarbikus kasvasin,<br>
[[sammal|sambla]] süles sirgusin,<br>
kaste külm mind kaisutas,<br>
[[pilv]]epilve puhkel paisutas: <br>
olen nõmmelill. (…)<br>
Ei või õnnel[[õnn]]el hõisata <br>
ega leinal[[lein]]al laulda[[laul]]da ka: <br>
olen nõmmelill.<br>
* [[Anna Haava]], "Nõmmelill"
56. rida:
 
 
* LUULETAJA: Jah, nad on unustanud, kuidas [[põld|põllust]] [[kümme|kümne]] küünega leiba[[leib]]a välja võeti, kuidas kehval söödil, kanarbikus kasvasime. Leivas oli pool [[tungaltera|tungalteri]]. Säärase leivaga kasvasime vaid poolikult. [[Muru]] mu [[kodu]] ümber oli madal ja pehme kui [[samet]]. See oli kastetud esivanemate higiga[[higi]]ga. [[Ema]] tuli hauast tagasi. Tuli vastu söödi pääl, murekarikas oli käes, mis oli täis [[vesi|vett]], täis [[veri|verd]], täis oli ääreni hädasid. Ei saanud hauaski rahu. (''Kõrvaltoast kostab muusikat[[muusika]]t ja tantsu[[tants]]u.'')
** [[Hella Woulijoki]], "Dr. Lucius ja Luuletaja". Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013, lk 22
 
* Jessake, millised kanarbikuväljad. Kusagil Šūšli metsade[[mets]]ade taga või Penderkalnsis. Sinakashall sõba maailmast[[maailm]]ast väljaaetutele. Katab kõik maa haavad[[haav]]ad. Neile haavadele ei piisaks isegi puuda soola[[sool]]a riputamisest. "[[Lilla]] kanarbik, keda sa peidad, kellele oled oma südame[[süda]]me andnud?" Ārija magab lahtiste silmadega ja näeb und.
** [[Nora Ikstena]], "Neitsi õpetus". Tõlkinud Kalev Kalkun. Loomingu Raamatukogu 2011, nr 13-14, lk 27