Ene Mihkelson: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
49. rida:
:See oli vestlus, milles tardus Madise tuline hing, sest ei leidnud väljapääsu.
:Arhitekti süda tundus Madisele kui vääriskivi, mis ei võta kriimu külge: "Kas tasub nii tõsiselt. Mis sa nüüd! Siin soolad sa küll üle."
:Ja Madis nohises. Kultiveerimatult. Nähtavalt. Liiga alasti oli Madis. Igav puine eesti mees, kes soojendab oma igatsusi[[igatsus]]i rinnas nagu usse, nagu [[madu]], mis keerab end lõpuks ümber igatseja kaela.
* "Tulevikumees," ehmus Madis. Ta kartis [[tulevik]]ku. Ta polnud harjunud mõttega, et kord pole see ehk kraavgi, kus ta luud päevavalgusega üheks saavad, vaid niisama üks mätas või kühm, maja vundament, maan[[tee]] või liiva[[kõrb]]. Või mitte midagi. Ning on üsna ükskõik, kas sul siinpool oli kedagi. [[sõbed|Sõpru]], [[asi|asju]], ideaale, väljendugu need milles tahes või millistena tahes. Ja seetõttu pole mõtet teha endale asjatut peavalu, südamevalu, üldse [[valu]], vaid võtta ilma, nagu see on, võtta julmalt ja kõhklemata. Võtta maja, võtta tüdruk, võtta oma ihu, kuni see on ihu. Tark mees on tasakaalukas, teda ei sega kired ega nõrkused[[nõrkus]]ed. Tark mees läheb edasi sinna, kust kumab olgu või kardetav tulevik.
* Mis kujundaja tema nüüd, [[lohe]] seljataga lohisemas nagu vana viisk. Ei mingeid maharaiumist vajavaid päid. Lihtsalt [[vari]]. Tabamatu.
* Tüdrukule meeldis kõik, mis inetu. Mis [[kõrv]]a lõikas, mis suulae hõõguma pani. — Nüüd märkas seda Madiski. Alles nüüd! — Ja ei meeldinud mitte sellepärast, et oleks olnud [[inetus]]e kummardaja, vaid edasiviiva dissonantsi pärast. Madis unustas [[suu]]gi lahti.